Taltsutatud või lihtsalt õnnelik juhus?

Tegelikult ei julge ma öelda, et olen nüüd selle kaunitari taltsutanud. Ei saa veel kindel olla. Ühekordne õitsemine ei näita veel midagi. Oleks juba mitmes õitsemine minu juures, siis ehk võiks juba kergemalt hingata ja öelda, et oleme ühise keele leidnud, üksteisega kohanenud, üksteist taltsutanud, sobime omavahel ja mõistame üksteist...
Ei, praegu seda kõike veel öelda ei julge.

Aga nende õite üle olen õnnelik küll!

Et siis tegu minu Sedirea japonicaga. Saabus minu juurde 2010 aasta aprillis Nardottost. Kasvas esialgu potis tavalises substraadis. Oli rõõmus ja rõõsa. Kasvatas juuri ja lehti aga ei õitsenud. Ei õitsenud riiulil kasvades. Ei õitsenud aknalaual kasvades. Midagi jäi puudu... Või vastupidi oli üle. Orhideefoorumist (rahu ta põrmule!) sain teada, et tahab talvel natuke jahedamat ja vähem kastmist. Proovisin neid juhiseid järgida, kuid ka see ei aidanud. 

Ja siis eelmisel aastal nägin kellegi (vabandust! enam ei mäleta kelle taimega tegu oli) taime, mis kasvas semi-hüdros ja õitses kenasti. No ja peale seda, kolisin oma taime ka semi-hüdrosse. Uueks koduks sai suurem (üle 0,5l) õlletops. (Suuri õlletopse on mitmes mõõdus. On neid, mis suht täpselt 0,5l ja neid, millel 0,5l märk on ca 1,5cm allpool topsi äärt. Ehk need siis on natuke kõrgemad ja suuremale taimele semi-hüdroks mu meelest natuke paremad.) Sisuks sai kergkruus. Taime asukohaks sai lõunapoolne aken, kus meie halva suusailma korral üksikutel kordadel temperatuur ka 12 C kandis ära käis. Kuid need korrad olid üksikud erandid. Püsivalt oli temperatuur ikkagi seal 18C kandis. Õhuniiskus ka kohati päris kõrge. Vahepeal eriti ei kastnud (lasin veel alt ära kaduda). Siis aga avastasin õievarre ja hakkasin hoogsamalt kastma ja natuke väetama ka. Ikka tasa ja targu.
Ja lõpuks need õied tulidki.

Semi-hüdrosse kolides (15.05.2014) oli taim sellises seisus:

Taim sai pildistatud ühelt ja siis teiselt poolt. Lehti oli, juuri oli, aga midagi jäi ikkagi puudu, sest õisi ta ei näidanud.

Õievars kasvab (29.12.2014):

Esimesed õied avanevad (12.01.2015):

Juba rohkem õisi lahti (22.01.2015):

Piltide pealt siis ka ilusti näha, et peale semi-hüdrosse istutamist kaotas taim mõned lehed ehk leherosett enam nii võimas pole. Potis on ka mõned juured otsad andnud. Kuid see on normaalne, sest kõik juured ei kohastu uue (niiskema) elukeskkonnaga. Poti keskel paistab vetikat, kuid sellest ma ennast häirida ei lase. Minu meelest taim ka mitte. Allpool pole seepärast vetikat, et ta seisab otsapidi sellesama oranži lillepoti sees, mille peal ma teda pildistasin ja valgus alla ei paista.

Õitsemine kestis pea 2 kuud ja õisi oli 10. Võibolla oleks ta isegi kauem õitsenud, kuid mu kõige noorem näitas tema suhtes üles natuke liiga suurt huvi ja taim sai natuke räsida. See on lihtsalt uskumatu, kui kiiresti ja täpselt suudavad pisikesed end liigutada, kui midagi ihaldusväärset ja huvitavat märkavad. Näitasin pisikesele ilusaid õisi ja tema tegi kiire liigutuse ja püüdis paar viimast neist hoopis oma pihku.
Õnneks on sedirea ise tunduvalt viisakam ja paremini kasvatatud tegelane. Teised kasvatajad on ikka kirjutanud ka tema aroomist, aga meie oma oli nii viisakas, et oma parfüümi ta laiali ei pillanud. Kui oleks ikka aroomitsema hakanud, siis oleks ta pagendusse ka saadetud, sest mõned on meil siin lõhnade suhtes natuke tundlikud ja ma pole kindel, kas ma isegi oleks suutnud seda välja kannatada. (Mäletan veel seda lapsepõlve juhtumit, kus aknal olnud hüatsindi aroom mul südame pahaks ajas.) No eks teda sai muidugi ka hoiatatud, et liigne agarus lõhnade lainel võib kaasa tuua teatud tagajärgi. Ju ta sai mu jutust aru ja hoidis end tagasi. Kui teda kastsin, siis nina juures oli lõhna tunda küll, kuid ilmselt siiski tänu aknapealsele jahedusele, polnud toas eriti midagi tunda. Läks hästi, keegi ei tundnud end häirituna. Ja nüüd, kui õitsemine on läbi, on sedirea pühendunud uue lehe kasvatamisele. Sellega tegi ta vaikselt algust juba poole õitsemise peal ja tänaseks on leht juba peaaegu täismõõduline.

Lindude söögimaja

Meie lasteaias on tore komme igal aastal isadepäeva eel paluda isadel ja lastel koos midagi meisterdada ning siis neist koos tehtud esemetest isadepäevaks vahva näitus üles panna.

Sel aastal pakkusin oma meesteele välja idee, et nad teeksid koos lindudele söögimaja. Minu ülesandeks oli internetist erinevaid ideid otsida ja siis parimad kallimale ette näidata. Ühte ideaalset näidet ei leidnud, kuid see tuulamine andis mõtteid ja ettepanekuid, mida oma söögimaja juures näha tahaks või teisiti võiks teha, et see paremini meie oludesse sobiks. Näiteks pidasin ma hädavajalikuks, et majal oleks ka laiem katus, et taevast alla sadav vesi otse linnusöögi peale ei sajaks.

Meie meeste maja sai siis selline:

Materjaliks 7- ja 1-liitrine plastpudel, natuke liimi ja mõned kruvid.

7-liitrisest pudelist sai lõigatud söögimaja põhi ja katus. Ehk siis keskmine osa lõigati välja. Põhjale tehti sisse augud, et sinna kogunev vesi saaks ilusti välja valguda. Põhja äär kaeti pudeli keskosastlõigatud plasti ribaga, et see ei oleks lindude jalgadele terav. 

1-liitrisest pudelist sai linnusöögi hoidla, mille küljel, kohe põhja kohal, on avad (ca 2x2cm), kust linnusöök välja alusele voolab. 

Pudelite suudmed on omavahel liimiga ühendatud. Väiksemal pudelil on kork ära võetud, et suurema pudeli korgi eemaldamisel saaks sealtkaudu söögimaja täita. 

Väiksema pudeli põhi on suurema pudeli alusele kruvidega kinnitatud. Algul sai kasutatud sealgi liimi, kuid ilmselt mõjus pidev temperatuuri kõikumine sellele liimile nõrgestavalt, sest söögimaja täitmisel põhjast kinni võttes otsustas see paar korda söögimajast eralduda. Kruvid hoiavad põhjasid aga ilma probleemideta koos.

7-liitrise pudeli sang on väga hea söögimaja riputamiseks. Meil on oksa küljes üks metallist konks, mille külge siis sai selle sangaga söögimaja edukalt riputada. Maja ripub ilusti ja pealegi ei pääse kass ka sellele liiga lähedale.

Söögimaja täitmiseks kasutame 2-liitrist ilma põhjata plastpudelit. Sellega saab söögimaja täita kahel viisil. Kas valades põhjast sööki söögimajja (pudel on siis nagu kühvel) või siis nii, et keerad täitepudelil korgi ära, asetad pudelite suudmed kohakuti ja lased teradel söögimajja voolata.

Minu meelest sai päris hea söögimaja ja senini on ta meid ka igati hästi teeninud. Tundub, et ka meie linnukestele meeldib, sest kostil käivad nad usinalt. Söögimaja tuleb igapäevaselt täita. Korraga mahub maja juurde toimetama mitu linnukest ja põhi kannab ka harakat.

Mis kõige tähtsam, see meeldib ka pojale :) Tema oli isa-poja ühise meisterdamise tulemusega väga rahul ja selle üle väga uhke. Tema jaoks oli tõsine piin jätta lindude söögimaja lasteaeda näitusele, sest ta oleks kohe järgmisel päeval tahtnud selle üles riputada. 

Nüüd aitavad pudilased söögimaja täita ja me kõik koos vaatame, mis linnud seal söömas käivad. Ja tänu söögimajale on meil nüüd ka pidevalt tuvivalve katusel :)

Täppidega roheline

Tegu peaks siis olema Phalaenopsis I-Lan Green Pixie-ga, mis sai soetatud 2012. aasta Tallinna Botaanikaaia orhideenäituselt (mis järjekordselt praegugi käimas). 

Tõsi, nimesilti juures polnud, kuid taimede müügilistis oli ta nii välja hõisatud. 

Ja kui ka pole päris sellenimeline, siis tegelikult, vahet pole, sest mulle meeldib ta ikkagi väga :)

Õitses peale soetamist minu juures nüüd esmakordselt. Minu üllatuseks kasvatas kaks õievart ja kummalegi varrele meisterdas valmis neli õit. 

Oma õied avas novembri lõpus ja tema õiteilu jagus terveks detsembriks ja kauemakski. Kui kauaks täpselt, seda ma öelda ei oskagi, sest unustasin endale üles märkida, millal õied kuivasid. Õievarred on osaliselt veel praegugi rohelised ja vaatan, kas ja mis nendest edasi tuleb. 

Istutatud on ta tavalisse läbipaistvasse orhideepotti. Kõige all suured grillsöe tükid ja selle peal kergkruus. Tundub, et talle sobib. Juured on mu meelest päris kenad.

Kuna elab suhteliselt jahedal aknalaual (temperatuur on vahepeal ca 12 C juures olnud, tavaliselt siiski soojem), siis väga tihti kastma ei pea. Vett saab siis, kui juured kuivad tunduvad.  

Hei, Carol!

Vahepeal on siin jälle pikalt vaikus olnud...

Asi pole mitte selles, et poleks millestki kirjutada või millegagi uhkustada. On küll :) Aga ma lihtsalt pole sellest kirjutamiseni jõudnud. Katsun nüüd riburada pidi jälle järje peale jõuda.

Alustuseks jälle "võõrad suled" ehk üks õitseja mu ema aknalaualt, kes oma õitega meid juba eelmise (2014. aasta) septembris, oktoobris, novembris rõõmustas. 

Lubage esitleda: 

Phragmipedium Carol Kanzer

Taim sai tellitud Ecuagenerast ja meieni jõudis 2012 aasta aprillis paljasjuursena.

Õigupoolest on tegu päris pisikese taimega. Muidugi mitte mini. Aga võrreldes taimekasvatusprojekti phragmipedium longifoliumiga on see tegelane ikka kääbuse mõõtu ja seepärast ei osanud ma üldse kahtlustadagi, et ta võiks õitsema minna. Tõsi uue võrsetipu ilmumine seda küll vaikselt vihjas, kuid jällegi mu projekti phragmipedium kasvatab juba mitmendat võrset aga õisi pole veel kuskilpoolt näha.

19. oktoober 2014

Carol kasvab õhtupäikeses aknalaual kergkruusa sees semi-hüdros. Potiks on mu mäletamist mööda 0,5liitrine läbipaistev jogurtitops (ma kahtlustan, et ma pole ainus, kes aeg-ajalt poes toidukraami pakendi läbipaistvuse ja suuruse ja istutuspotiks sobivuse järgi valib) ja sellega on ta savist ümbrispoti sees. Ehk siis juured valgust ei saa ja tänu ümbrispotile ei kao ka niiskus nii kiiresti ära. Sellistes tingimustes on ta kasvanud kogu meie juures elamise aja ehk siis alates saabumisest.

23. august 2014 - õievars kasvab

Juurekava on tal vägagi korralik. Just enne seda, kui ta õitsemisplaane välja näitama hakkas, pidasin mina plaani, et peaks ta (kevadel) suuremasse potti istutama, sest juuri on palju ja taim ise pisemapoolne. Tema aga tahtis mulle näidata, et "minuga on kõik korras" ja hakkas hoopis õievart kasvatama. Nüüd ma ei teagi, kas hakkan teda ümber istutama või lasen tal olla. Enne tuleks muidugi ka sobiv istutusnõu leida, mis oleks paraja suurusega ja millesse auke teha poleks väga keeruline.

Süüa ja juua saab ta regulaarselt 2x nädalas. Kolmapäev ja laupäev on tavaliselt need päevad, kui ema oma taimi kastab/pritsib ja väetab. (Seda viimast ikka väetisepudelil toodud sageduse ja kangusega, mitte igal korral.) Kuna ta kasvab semi-hüdros, siis jääb peale kastmist poti põhja ca 1,5cm vee reservuaar. (Kastetakse, siis valatakse väetisevesi läbi ja siis lastakse korra veel puhas vesi potist läbi ehk väetiselahust sinna alla seisma ei jäeta.) Talvisel ajal 2x nädalas kasta pole vaja ja selle asemel pritsitakse juuri. Suvel võiks vahel tihedamini vett anda, sest vesi saab alt otsa juba mõni aeg enne uut kastmiskorda.

Õitsedes oli korraga lahti üks õis, kuigi rõõmustas ta meid järgemööda lausa kolme õiega. 

Praegugi on veel õievars ilus roheline ja selle tipus rõõmustavalt kahtlane pung, millest edaspidi ehk veel õisi võib tulla.

Kahjuks pole mul Caroli juurtest ühtegi pilti ja see taime üldpilt on ka na kipakas ja kõver aga annab ehk siiski kogu taimest natuke rohkem aimu.

Lõhnastatud kaunitar

Lõpuks jõudis minu vanda ka õiteni! 

Tegu siis Vanda denisonianaga, mis jõudis minu juurde juba 2008. aasta sügisel. Ma tahtsin kangesti vanda kasvatamist proovida, aga ei raatsinud mitte välja käia neid summasid, mida siinsed poed nende eest küsisid (tegelikult küsivad praegugi). No ja lisaks olid siin valikus peaasjalikult ka ikka väga kriiskavate toonidega isendid. Karjuv (vähemalt minu jaoks) lilla või roosa pole just minu maitse. Kui juba osta, siis tahaks ju ikka sellist, millest hiljem kodus mööda vaatama ei pea:) Kui ühe ühistellimuse raames jäi Schwerteris silma oranžikate õitega tegelane, siis oli otsus tehtud. Pealegi maksis see isend siinsete hindadega võrreldes ikkagi vähe. Nii et 15 EUR välja käia ei tundunudki nii kohutav. Ka siis, kui me kokku ei sobi.

Algul elas ta mul klaasvaasis laua peal keset suurt tuba. Aknast küllaltki kaugel. Laelamp täpselt pea kohal säramas. Nüüd tean, et tal oli seal pime. Aga kuna ta juuri, lehti ikka kasvatas, siis ma väga ei muretsenud. Suviti oli ta ikka aknalaual. Talvel teda seal väga hoida ei julgenud, sest kartsin, et klaasvaasis tegelasel võib jahe hakata. Õue suvitama ta ei saanud. Polnud lihtsalt võimalust.

Mingi hetk kakkusin ta sellest plastkorvist, mille sees neid tavaliselt turustatakse ja mille külge riputamiskonksud käivad, välja. Mulle lihtsalt ei meeldi need korvid... Mu silmale pole need kuigi ilusad...

Siis mingi hetk sai suurem klaasvaas muretsetud ja ta sinna kolitud - juured oli piisavalt kasvanud, et talle lahedamaid tingimusi pakkuda. Kasvatas juuri ja lehti aga õitsema ei tahtnud minna.

Kastsin teda ikka nii, et vesi klaasvaasi. Hoidsin seal sees ja siis valasin vee jälle välja. Vahel ka törts väetiselahust sinna vette.

Tuleb tunnistada, et paar korda on temaga juhtunud ka nii, et ta on jääud terveks nädalavahetuseks vette likku. Kodust oli nii kiire minek, et alles tee peal meenus, et panin ju lille jooma... Õnneks elas ta need minu unustamised ilusti üle.

Nüüd eelmisel suvel käis ta õues suvitamas. Kuna seda korvi tal enam ei ole, siis keerasin traadist mingi võrgu talle ümber, et oleks võimalik teda puu otsa riputada ja juured väga laiali ei vajuks. Mulle tundus, et õues talle tegelikult väga ei meeldinud. Juurte otsad, mis toas aktiivseks olid, enam edasi ei arenenud ja muutusid halliks, lehti juurde ei tulnud. Võimalik, et taim sai lihtsalt šoki, sest polnud välistingimustega varem kokku puutunud. Kui ta tuppa sai toodud, muutus ta jälle aktiivsemaks. Üritasin siis teda kasvatada riputatult, ilma klaasvaasita nagu kogenumad kasvatajad soovitavad. Aga tuleb tunnistada, et meile see ei sobinud. Taim muutus märkamisväärselt kõbusamaks ja aktiivsemaks jälle siis, kui ta klaasvaasi tagasi panin. Ilmselt jäi kastmist riputatult kasvatamiseks ikkagi liiga väheks. Ma lihtsalt pole nii usin.

Sel suvel teda õue ei viinud. Kasvab endiselt klaasvaasis. Seisab akna juures kummuti peal hommikupäikeses. Suvel oli enamus aega aken lahti ja nii oli ka temperatuuri kõikumine tagatud. Kastan ca 2x nädalas. Kui teised orhideed vajavad tihedamalt kastmist, siis kastan teda ka rohkem. Valan vee vaasi (nii, et vähemalt pooled juurtest oleksid vee sees ja lehekaenlatesse vett ei satuks) ja lasen seista ca pool tundi (väidetavalt pole vandat võimalik üle kasta; ehk tõestavad seda ka need kaks eksperimentaalset nädalavahetuse suplust). Väetamiseks lisan kastmisveele valmis väetiselahust ja lasen tal siis selle lahuse sees veel mõned minutid seista. Nii tuleb kokku selline hästi nõrk väetiselahus, mis ei tee hullu ka igal kastmiskorral kasutades. Siis valan vee ära. Vahel ka duššitan teda. Kuid siis saputan teda tagurpidi, et lehekaenlatest vesi välja tuleks.

Võta sa nüüd kinni, kas meeldib talle seal kapi peal klaasvaasis või on see eelmise suve järelkaja, kuid mingi hetk hakkas ta ajama õievart.

16.august

Minu rõõm oli muidugi suur! Siis selgus, et tuleb 3 õit. Esialgu tegi see mind natuke õnnetuks, et ainult 3 õit, kuid nüüd tagantjärgi olen ma vägagi rahul, et ainult 3 õit.

30. august

7. september

See on lihtsalt uskumatu, aga need 3 õit suudavad terve meie elamise oma aroomiga täita! Ja see aroom võib olla ikka väga vänge! Esialgu mõtlesin, et millega need lapsed jälle hakkama on saanud. Kas nad on mingi mu lõhnavee kuskile laiali valanud või kus need kommid nüüd peidus on, mis sedasi lõhnavad (no nagu lapsepõlves väljamaa marmelaadi kommid lõhnasid, selline magus isuäratav, kuid kohati südant pahaks ajav aroom). Siis taipasin oma lille nuusutada ja asi sai selgeks. See on tema aroom. See pole paha, kuid nagu teatris tekib mõnikord naiste parfüümide üleküllus (jälle üks lapsepõlve lõhn), nii on ka seda kohati liiga palju! Nii palju, et kolisin oma taime teisele korrusele. Tundub, et jahedamates oludes on ka lõhn tagasihoidlikum. Tema õnneks! Ma tõesti ei tea, kui neid õisi oleks hulgim olnud, mis siis oleks saanud! Siis ma ilmselt otsiks talle juba uut kodu. Tulevikule mõeldes muretsen natuke, et kui meil õnnestub mõlemad korrused kasutusele võtta, kuhu ma ta siis aroomitsema saadan... Õied on ju ilusad ja igati minu maitse ja tahaks neid nüüd ikka igal aastal näha :)

10. september

25. september

Piltidelt pole väga hästi näha, kuid aja jooksul õied lähevad järjest tumedamaks. Algul olid rohekaskollased, nüüd juba oranžid. 

Lõpetuseks pilt kogu taimest. Parasjagu siis kastmine käsil.

Cattleya binosa "Wabush Valley"

Taim sai soetatud 2009. aastal Wichmannist. Tegu oli noortaimega, mis pidi alles kasvama ja kosuma, et mõne aasta pärast õisi näidata. 

Kasvatab kindla järjekindlusega igal aastal ühe uue võrse. Õnneks muutuvad võrsed iga aastaga vähemalt tugevamaks. Äkki varsti jõuab ka 2 võrset teha. Kui muidu ei saa, siis võib kunagi ka risoomlõiget tema peal katsetada. Selleks peaks tal aga paar võrset rohkem olema. 

Viimased 3 aastat (kui mitte 4) on ka õisi näidanud. Viimati ja sel korral on õisi 3. Eelmisel aastal jäi õitsemine minu rumalusest lühikeseks. Ei maksa ikka kastiga küpseid õunu tuppa tarida... Sel korral läheb loodetavasti paremini ja õied kestavad kauem.

Aga algusest:

Pungad paisuvad iga päevaga:

13. august

 Esimene õis avanenud:

16. august

Kinni, vaikselt avanev ja lahti

Kaks õit lahti:

19. august

Kõik kolm õit lahti. Kaks õit kiikavad ühes suunas ja kolmas vaatab teisale. Nagu valvaks seljatagust:) Tegelikult sai tema orientatsioonile määravaks see, et vahepeal (peale kahe esimese õie avanemist) jõudsin ta aknal teistpidi keerata. Tahtsin ise õisi imetleda ja keerasin ta juba suunaga toa poole ära. Ei mallanud kolmanda õie avanemist oodata ja "kättemaksuks" vaatabki ta nüüd õue. 

Lähemalt

Kaugemalt

Vaade teise külje pealt ka ehk "seljataguse valvaja"

Lõpetuseks pilt kogu taimest ka:

Roheline paradiis 2014

Eputan jälle nende imeliste õitega, kuigi kasvataja ei ole mina vaid mu ema. Aga no nad on niiiiiiiiii ilusad ja võimsad ja minu meele järele, et peab kõigile välja riputama! Kahjuks pole mu pildid kõige paremad. Ehk vabandab natuke see, et nii suurele isendile sobiva tausta leidmine ei ole lihtne ja pildistamine nii, et kaks pisikest tegelast Sind eksitada püüavad, on ka omaette kunst, mis vajab veel harjutamist ja harjumist. Kuigi jah, alati saaks paremini... Ja see õitsemine vääriks paremat jäädvustamist tegelikult küll.

Aga peategelane on siin: Brassolaeliacattleya Ports of Paradise "Glenervrie's green giant". Õitsemine 2014.

Sel aastal kasvatas 3 uut võrset, mis kõik ka õitsema läksid. 

Õisi kokku 7. Vartel vastavalt 3 ja 2 ja 2. 

Ja need õied on suured! Minu peo mõõtu!

Muidugi, taim ise pole ka just pisikeste killast :) Päris kogukas ja kobe tegelane.

Ainuke, mis tema juures (natuke või rohkem) häirib, on tema lõhn. See pole paha, aga muutub mingi hetk väga võimsaks ja vängeks, nii et selles toas magada on päris võimatu. Tundub, et just õhtuti lõhnab ta eriti kõvasti. Õnneks on algus päris lõhnatu ja vinge parfüüm tekib alles mõne aja pärast.

Samast taimest ja tema õitsemisest on ka varemalt siin juttu olnud.