Lõhnastatud kaunitar

Lõpuks jõudis minu vanda ka õiteni! 

Tegu siis Vanda denisonianaga, mis jõudis minu juurde juba 2008. aasta sügisel. Ma tahtsin kangesti vanda kasvatamist proovida, aga ei raatsinud mitte välja käia neid summasid, mida siinsed poed nende eest küsisid (tegelikult küsivad praegugi). No ja lisaks olid siin valikus peaasjalikult ka ikka väga kriiskavate toonidega isendid. Karjuv (vähemalt minu jaoks) lilla või roosa pole just minu maitse. Kui juba osta, siis tahaks ju ikka sellist, millest hiljem kodus mööda vaatama ei pea:) Kui ühe ühistellimuse raames jäi Schwerteris silma oranžikate õitega tegelane, siis oli otsus tehtud. Pealegi maksis see isend siinsete hindadega võrreldes ikkagi vähe. Nii et 15 EUR välja käia ei tundunudki nii kohutav. Ka siis, kui me kokku ei sobi.

Algul elas ta mul klaasvaasis laua peal keset suurt tuba. Aknast küllaltki kaugel. Laelamp täpselt pea kohal säramas. Nüüd tean, et tal oli seal pime. Aga kuna ta juuri, lehti ikka kasvatas, siis ma väga ei muretsenud. Suviti oli ta ikka aknalaual. Talvel teda seal väga hoida ei julgenud, sest kartsin, et klaasvaasis tegelasel võib jahe hakata. Õue suvitama ta ei saanud. Polnud lihtsalt võimalust.

Mingi hetk kakkusin ta sellest plastkorvist, mille sees neid tavaliselt turustatakse ja mille külge riputamiskonksud käivad, välja. Mulle lihtsalt ei meeldi need korvid... Mu silmale pole need kuigi ilusad...

Siis mingi hetk sai suurem klaasvaas muretsetud ja ta sinna kolitud - juured oli piisavalt kasvanud, et talle lahedamaid tingimusi pakkuda. Kasvatas juuri ja lehti aga õitsema ei tahtnud minna.

Kastsin teda ikka nii, et vesi klaasvaasi. Hoidsin seal sees ja siis valasin vee jälle välja. Vahel ka törts väetiselahust sinna vette.

Tuleb tunnistada, et paar korda on temaga juhtunud ka nii, et ta on jääud terveks nädalavahetuseks vette likku. Kodust oli nii kiire minek, et alles tee peal meenus, et panin ju lille jooma... Õnneks elas ta need minu unustamised ilusti üle.

Nüüd eelmisel suvel käis ta õues suvitamas. Kuna seda korvi tal enam ei ole, siis keerasin traadist mingi võrgu talle ümber, et oleks võimalik teda puu otsa riputada ja juured väga laiali ei vajuks. Mulle tundus, et õues talle tegelikult väga ei meeldinud. Juurte otsad, mis toas aktiivseks olid, enam edasi ei arenenud ja muutusid halliks, lehti juurde ei tulnud. Võimalik, et taim sai lihtsalt šoki, sest polnud välistingimustega varem kokku puutunud. Kui ta tuppa sai toodud, muutus ta jälle aktiivsemaks. Üritasin siis teda kasvatada riputatult, ilma klaasvaasita nagu kogenumad kasvatajad soovitavad. Aga tuleb tunnistada, et meile see ei sobinud. Taim muutus märkamisväärselt kõbusamaks ja aktiivsemaks jälle siis, kui ta klaasvaasi tagasi panin. Ilmselt jäi kastmist riputatult kasvatamiseks ikkagi liiga väheks. Ma lihtsalt pole nii usin.

Sel suvel teda õue ei viinud. Kasvab endiselt klaasvaasis. Seisab akna juures kummuti peal hommikupäikeses. Suvel oli enamus aega aken lahti ja nii oli ka temperatuuri kõikumine tagatud. Kastan ca 2x nädalas. Kui teised orhideed vajavad tihedamalt kastmist, siis kastan teda ka rohkem. Valan vee vaasi (nii, et vähemalt pooled juurtest oleksid vee sees ja lehekaenlatesse vett ei satuks) ja lasen seista ca pool tundi (väidetavalt pole vandat võimalik üle kasta; ehk tõestavad seda ka need kaks eksperimentaalset nädalavahetuse suplust). Väetamiseks lisan kastmisveele valmis väetiselahust ja lasen tal siis selle lahuse sees veel mõned minutid seista. Nii tuleb kokku selline hästi nõrk väetiselahus, mis ei tee hullu ka igal kastmiskorral kasutades. Siis valan vee ära. Vahel ka duššitan teda. Kuid siis saputan teda tagurpidi, et lehekaenlatest vesi välja tuleks.

Võta sa nüüd kinni, kas meeldib talle seal kapi peal klaasvaasis või on see eelmise suve järelkaja, kuid mingi hetk hakkas ta ajama õievart.

16.august

Minu rõõm oli muidugi suur! Siis selgus, et tuleb 3 õit. Esialgu tegi see mind natuke õnnetuks, et ainult 3 õit, kuid nüüd tagantjärgi olen ma vägagi rahul, et ainult 3 õit.

30. august

7. september

See on lihtsalt uskumatu, aga need 3 õit suudavad terve meie elamise oma aroomiga täita! Ja see aroom võib olla ikka väga vänge! Esialgu mõtlesin, et millega need lapsed jälle hakkama on saanud. Kas nad on mingi mu lõhnavee kuskile laiali valanud või kus need kommid nüüd peidus on, mis sedasi lõhnavad (no nagu lapsepõlves väljamaa marmelaadi kommid lõhnasid, selline magus isuäratav, kuid kohati südant pahaks ajav aroom). Siis taipasin oma lille nuusutada ja asi sai selgeks. See on tema aroom. See pole paha, kuid nagu teatris tekib mõnikord naiste parfüümide üleküllus (jälle üks lapsepõlve lõhn), nii on ka seda kohati liiga palju! Nii palju, et kolisin oma taime teisele korrusele. Tundub, et jahedamates oludes on ka lõhn tagasihoidlikum. Tema õnneks! Ma tõesti ei tea, kui neid õisi oleks hulgim olnud, mis siis oleks saanud! Siis ma ilmselt otsiks talle juba uut kodu. Tulevikule mõeldes muretsen natuke, et kui meil õnnestub mõlemad korrused kasutusele võtta, kuhu ma ta siis aroomitsema saadan... Õied on ju ilusad ja igati minu maitse ja tahaks neid nüüd ikka igal aastal näha :)

10. september

25. september

Piltidelt pole väga hästi näha, kuid aja jooksul õied lähevad järjest tumedamaks. Algul olid rohekaskollased, nüüd juba oranžid. 

Lõpetuseks pilt kogu taimest. Parasjagu siis kastmine käsil.

Cattleya binosa "Wabush Valley"

Taim sai soetatud 2009. aastal Wichmannist. Tegu oli noortaimega, mis pidi alles kasvama ja kosuma, et mõne aasta pärast õisi näidata. 

Kasvatab kindla järjekindlusega igal aastal ühe uue võrse. Õnneks muutuvad võrsed iga aastaga vähemalt tugevamaks. Äkki varsti jõuab ka 2 võrset teha. Kui muidu ei saa, siis võib kunagi ka risoomlõiget tema peal katsetada. Selleks peaks tal aga paar võrset rohkem olema. 

Viimased 3 aastat (kui mitte 4) on ka õisi näidanud. Viimati ja sel korral on õisi 3. Eelmisel aastal jäi õitsemine minu rumalusest lühikeseks. Ei maksa ikka kastiga küpseid õunu tuppa tarida... Sel korral läheb loodetavasti paremini ja õied kestavad kauem.

Aga algusest:

Pungad paisuvad iga päevaga:

13. august

 Esimene õis avanenud:

16. august

Kinni, vaikselt avanev ja lahti

Kaks õit lahti:

19. august

Kõik kolm õit lahti. Kaks õit kiikavad ühes suunas ja kolmas vaatab teisale. Nagu valvaks seljatagust:) Tegelikult sai tema orientatsioonile määravaks see, et vahepeal (peale kahe esimese õie avanemist) jõudsin ta aknal teistpidi keerata. Tahtsin ise õisi imetleda ja keerasin ta juba suunaga toa poole ära. Ei mallanud kolmanda õie avanemist oodata ja "kättemaksuks" vaatabki ta nüüd õue. 

Lähemalt

Kaugemalt

Vaade teise külje pealt ka ehk "seljataguse valvaja"

Lõpetuseks pilt kogu taimest ka:

Roheline paradiis 2014

Eputan jälle nende imeliste õitega, kuigi kasvataja ei ole mina vaid mu ema. Aga no nad on niiiiiiiiii ilusad ja võimsad ja minu meele järele, et peab kõigile välja riputama! Kahjuks pole mu pildid kõige paremad. Ehk vabandab natuke see, et nii suurele isendile sobiva tausta leidmine ei ole lihtne ja pildistamine nii, et kaks pisikest tegelast Sind eksitada püüavad, on ka omaette kunst, mis vajab veel harjutamist ja harjumist. Kuigi jah, alati saaks paremini... Ja see õitsemine vääriks paremat jäädvustamist tegelikult küll.

Aga peategelane on siin: Brassolaeliacattleya Ports of Paradise "Glenervrie's green giant". Õitsemine 2014.

Sel aastal kasvatas 3 uut võrset, mis kõik ka õitsema läksid. 

Õisi kokku 7. Vartel vastavalt 3 ja 2 ja 2. 

Ja need õied on suured! Minu peo mõõtu!

Muidugi, taim ise pole ka just pisikeste killast :) Päris kogukas ja kobe tegelane.

Ainuke, mis tema juures (natuke või rohkem) häirib, on tema lõhn. See pole paha, aga muutub mingi hetk väga võimsaks ja vängeks, nii et selles toas magada on päris võimatu. Tundub, et just õhtuti lõhnab ta eriti kõvasti. Õnneks on algus päris lõhnatu ja vinge parfüüm tekib alles mõne aja pärast.

Samast taimest ja tema õitsemisest on ka varemalt siin juttu olnud.

Doritaenopsis "Aida"

Oleme kulgenud koos pea 6 aastat, alates hetkest, mil ta sai Hortesest soetatud. Kuid nüüd viimaks tundub, et ta saab ka piisavalt hoolitsust (kastmist ja väetamist), sest sel korral õitseb ta lausa kahe õievarrega. 

Seda pole varem minu juures juhtunud. Ka pole õievartel olnud nii palju õisi! 

Või on ta viimaks minu hoolitsuse tasemega leppinud, kuigi mulle endalegi tundub, et jälgin ta juuri viimasel ajal usinamalt ja seetõttu saab ta ka tihedamalt toitu.

Õievarte alged hakkasid kasvama aprillis. 

30. aprill - kolm ponnistust: juur ja kaks õievart

Esimesed õied avanesid juba juuni poole peal ja venitab veel edasi:) (Ptüi-ptüi-ptüi, kui ma muidugi jälle millegagi ta õitsemist ära ei riku. Eelmine aasta sai talle ja veel mõnele ilmselt saatuslikuks tuppa toodud õunakast... Sel aastal üritan seda viga vältida.)

Juuli alguses

Suund on selge

Peaaegu kogu taim, augusti lõpus

Kolm sõsarat

Phalaenopsis (Tsay's Evergreen x Tzu Chiang Pawan) x Soo Ngo

Õitsemine 2014

Oleme koos alates 2011 aasta sügisest. Aeg-ajalt on ta mind ikka õitega rõõmustanud. Tubli tegelane!

30. aprill - siit tuleb midagi

10. juuni - punnitame pungi

Minu suureks rõõmuks on tal seekord plaanis vähemalt 3 õit teha. Siiani on minu juures kõige rohkem olnud 2 õit korraga. Nüüd siis vähemalt 3:) Aga õievars on lehtede all. Vaatame, mis sellest saab.

Õievars on lehtede all peidus

Esimene õis avanes ilusti 15.juuni paiku. Oli ainult natukene lehe all peidus. Teisel enam nii hästi ei läinud ja kolmas jäi täitsa lehe alla peitu.

24. juuni - teine õis (ja ka kolmas) jäävad lehe alla peitu 

Ei jäänud muud üle kui tasakesi painutada õievart ja liigutada lehte ning õnnestuski õied saada lehtede peale. Kohe  palju vabam olemine :)

5. juuli - õitsemine vabaduses

29. juuli - veel viimaseid päevi ilusad

Nüüd on õitsemine läbi ja selles olen ilmselgelt ise süüdi. Oli teine akna peal ja jäi (suletud) akna ja aknakardina vahele liiga kuuma kätte. Kastetud oli küll aga selle kuumaga oleks ilmselt tahtnud rohkem/tihemini juua saada. Mitu lehte läks selle peale kollaseks :( Ja muidugi tuli ka õied maha visata, sest sellises olukorras olid need liiga suureks koormaks. Eks tuleb meelde jätta ja õppust võtta, et rohkem nii ei juhtuks! 

Minu (ja ka taime) õnneks on juured ok. Seega loodan, et ikka nüüd kosub ja kasvatab endale lehti juurde ja meie kooselu ikka ilusti jätkub.

Neofinetia falcata

Meie ühine teekond on olnud päris pikk ja ... (hmm, mis sõna peaks siin küll kasutama?)

Edukas selle kohta öelda ei saa, sest õisi pole ma näinud. 

Teineteist mõistev - ilmselt ka mitte, sest midagi jääb ikkagi puudu, et õied teda kaunistaksid.

Komplitseeritud - nagu ka päris mitte, sest uusi võrseid ja juuri ta ju ajab, kuigi jah, ikka see õite teema.

Seega ütleme lihtsalt, et meie ühine teekond on olnud pikk. Saanud alguse juba aastate eest (täpsemalt 2009 aasta suvest), mil ta Schwerterist tellitud sai. Tähistasime sel suvel oma viiendat kooselu aastapäeva:) Selle aja jooksul on taim kasvatanud juuri ja uusi kasve ja näeb hetkel päris kobe (vähemalt minu meelst) välja. Kuid jah, seda kroonijuveeli - õisi - pole ma tema käest välja meelitanud. Algselt arvasin, et korteri tingimustes, kus temperatuur tema jaoks liiga ühtlane ja niiskust ka ikka väga vähe, ongi keeruline teda õitsema saada. Algul kasvas ta ka riiuli peal ja seal temperatuur tõesti suurt ei kõikunud ja talvisest jahedusest võis ainult unistada. Siis kolis ta aknalauale, kus värske õhk ja aknaklaasi jahedus oleksid võinud talle meelepärasemad olla. Siis mingi hetk sai ta lausa niisutuskasti peale mõnulema, kuid õite koha pealt valitses ikkagi vaikus. 

2012 aasta sügisest sai ta istutatud ümber minu enda tehtud potti. Pole klassikaline neofi pott, kuid selline õhtusaukudega ja spetsiaalselt talle tehtud värk. 

Pestud ja kammitud taim enne uude potti kolimist

Istutusmeetod on ka tavaline ehk siis suuretükiline koor ja pealpool natuke sammalt. (Klassikaline samblapall tundub liiga töömahukas meetod minu jaoks olema.)

Uues potis

 Nüüd oleme koos terve aastakese pesitsenud omas majas. See on tähendanud neofi jaoks suvitamist õues (õhuniiskus ja hea temperatuuri kõikumine). Lisaks veel ka (loodetavasti) mõnus "talvepuhkus" kahe (vana puit)akna vahel, mis kestis tal senikaua kuni jäälilled aknale tulid ja ma otsustasin ta tagasi soojematesse oludesse komandeerida. Sel puhkuseperioodil ta mingit vett ei saanud. Õhuniiskus tundus kahe klaasi vahel ok olevat ja pealegi tundus liiga tülikas kõik muud taimed tema kastmiseks eest ära tõsta ja siis jälle tagasi panna. Pealegi kartsin, et liigne niiskus võib jahedates oludes talle saatuslikuks saada. Ehk siis need kaks asjaolu sättisid mu lootused ja ootused selleks kevadeks päris kõrgeks, et ehk nüüd ometi! 

Taim selle aasta aprilli lõpus

Juured

Ja siis hakkasid orhideefoorumisse ja näoraamatusse ilmuma ühe ja teise kasvataja pildid oma õitsvast taimest. Minu oma ei teinud midagi. (Vabandust! Juurte otsad olid aktiivsed ja võrsed ajasid uusi lehti, seega ei saa teda laiskuses süüdistada.) Nüüd ilmusid välja kolm uut võrset! Väga tubli! Aga palun, PALUN (!) õisi ka! 

Siit tuleb 3 uut võrset

Midagi piilub

;Selle postituse tarvis taime pildistades leidsin neljanda mügariku veel. On teine tunduvalt kõrgemal, kui uued võrsed, kuid tõesõna, ei julge lootagi! Näeb piisavalt kahtlane välja, et ikkagi osutuda uueks võrseks. Või ehk siiski??? Või siiski pigem mitte... oh, jah...

Natuke lähemalt kasvatusest ka, et mis tingimusi ma talle praegu (viimase aasta jooksul) pakun.

Kasvab aknalaual, õhtupäikeses. Tema lähedal on üks topsik veega, mis võiks aidata liigse kuivuse ja palavuse korral. Kastan nii, et pistan ta potiga vette. Lasen olla, siis sorts valmissegatud väetist (DCM) vette, lasen veel natuke olla ja siis tõstan välja. Vahel pritsin juuri ka. Kastan nii tihti kui meeles on ja vajalik tundub, ehk siis talvel ca 2x nädalas. Suvise kuumaga rohkem. Sel suvel pole veel õue viinud. Vist ei viigi.  

Hetkeseis - märts 2014

Kevad on käes ja seda on näha nüüd ka mu phragmipediumi potis - välguvad esimesed valged juurte otsad!

 Ma juba jõudsingi muretsema hakata, et miks taim kasvatab uut võrset aga juurte pool pole mingit arengut näha. Tore, et see mure nüüd murtud on ja ka potis on rõõmustavad arengud toimumas.

Eelmine kord siin kirjutasin, et mulle tundub, et taim tahaks kolida. Minu hoovõtt võttis päris kaua aega, kuid novembris sai kolimine siiski ette võetud. 

Siin istutuseelne pilt taimest:

Sellises seisus olid istutamise ajal juured:

Istutades oli näha ka uus võrse:

Potiks sai sedakorda mingi silinderjas kuivaine tops. (Augud põhja puuris meespool.) Istutusseguks ikka kergkruus (viimane ilus kergkruus, rohkem pole seda kuskil müügil näinud) ja meetod jäi ka samaks ehk siis ikka semi-hüdro. Istutatud taimest tegin pilti detsembris.

Kogu taim:

Tundus, et taim ei pahandanud. Juured küll massilisi kasvumärke ei ilmutanud, kuid uus võrse kasvas päris kenasti. 

Uus võrse areneb:

Aktiivne juureke (ainuke või ainuke, mis nähtaval oli) peale ümberistutust:

Mingit lisavalgust talvel ta ei saanud. Kasvukohaks aknaaluse kapi pealne. Aknast sisse paistmas hommikupäike. Talvel kastsin vastavalt vajadusele. Alla tavaliselt maksimum koguses vett ei jätnud vaid valasin seda natuke vähemaks. Ei väetanud (kuna aktiivseid juuri ei paistnud). Nüüdseks on taim selline:

Eriti tore on see, et uus võrse on päris tublisti kasvanud ja lisaks märkasin täna, et kasvama on hakanud ka teine uus võrse:

Mina olen rahul, et mu taim nii tulbi on:) Kuid õitest siiski veel unistada ei julge.