Suvine kee

Eht minulik. Kas pole?

Rohelist on küll natuke vähe aga kasutasin ära kõige rohelisemad kivid, mis leidsin ja siia sobisid.

Kee sai meisterdatud suve algul Vanaturu kalliskivide õpitoas. 

Mulle väga meeldis, et erinevate kivide valik oli nii suur ja kohapeal sai kokku panna just sellise ehte nagu ise soovisid. 

Koju ei ostaks ilmselt kunagi nii suures valikus selliseid kallemaid kive.

Kees on kasutatud järgmisi kive:

ümar sinine - ahhaatkristall

sinine tahk - imperiaaljaspis

roheline kvarts

kollane - tsitriin

väike tahuline - cherry kvarts

väike ümar - fluoriit

pruun laavakivi

Mätsi-mätsi savipätsi

Mõned ajad tagasi osalesin orhideefoorumi savitöötoas. 

Saviga mässata on tore ja aeg möödus mõnusas seltskonnas väga kiirelt. 

Tänud Seenehullule ja Kristile korraldamise ja õpetuse eest.

 

Minu mätsitud asjad:

Aukudega alus sai mõeldud mõnele paljasjuursele isendile. Mõnele vandale näiteks. Juurte jaoks oleks ilmselt võinud teha rohkem auke, aga ehk ajavad need ka asja ära. Ülemisse äärde said riputusaugud ka tehtud. 

Püstine toru on mõeldud bulbodele. Kuskil netiavarustes nägin, kuidas sellise savist toru peal nad kasvasid. Toru sisse käib vesi. Nüüd on ainult katsetamise küsimus, kas minul ka nii midagi kasvatada õnnestub ja kas savi laseb läbi piisavalt niiskust bulbo juurte jaoks.

Pruun (mis minu mäletamist mööda pidi tegelikult roheline glasuur olema) on pisike kandik või alus. Sobib ka lillepottidele aluseks. Kaks teist on ehk kasutatavad pottidena või potiümbristena.

Roheline ananass

Mulle meeldib roheline! Mulle meeldib ananassimuster! Ja kui need kaks veel kokku panna, siis ... siis on kohe väga minu asjaga tegemist :)
Seda kotti sai alustatud tegelikult juba eelmisel kevadel. Sai teine peaaegu valmiski, kuid enne viimast lihvi (voodri ja koti ühendamist) jäi asi soiku. Voodri osas tulid mul mingid uued mõtted ja nii ta siis laagerdus kuni eelmise nädalani. Siis võtsin ta kapist jälle välja, vaatasin otsa ja leidsin, et nüüd teen selle koti valmis.
Üle hulga aja vanaema õmblusmasinal vuristada oli vägagi tore. Paari pisikese õmbluse järel võisin isegi tunnistada, et mulle meeldib õmmelda ja peaks ikka õmblemise endale rohkem selgeks tegema. Natuke nõelumist masinaga vuristamisele otsa ja valmis ta saigi. Ei midagi keerulist. Vaid mõned tunnid ajakulu.
Heegeldamise juhised ühest vanast Novita ajakirjast (2009 vist). Kui nüüd uuesti sama asjaga alustaks, siis teeks nii mõndagi teisiti. Aga ka praeguse tulemusega olen rahul, kuigi see on kaugel ideaalsest.

Esimene pakk

Esimene puidust trükipakk - liblikas

 Siin ta on – minu esimene puidust trükipakk! Tehtud Tallinna Rahvaülikooli Trükk ja pakk koolitusel. Õigupoolest saigi sinna koolitusele mindud selle pärast, et näha ja järgi proovida, kuidas ühest puidutükist saab trükipakk. Trükkinud olin ju natuke enne ka ja teadsin juba, et trükkimine ise on üks igati lahe tegevus ja mulle vägagi meeltmööda. Aga kuidas ühest puiduklotsist saab trükipakk, see tundus enne koolitust päris ulme olevat. Nüüd ütleks, et pole ta nii ulme midagi. Päris mõnus tegevus on.  Kui sobivat puitu on ja peitlid ka käe pärast, siis võiks neid veel teha. Muidugi peab olema ka idee, mida puidust välja voolida. Selle esimese paku puhul juhtus küll nii, et kõik ideed olid korraga peast kadunud. Täielik tühjus. Vaatasin oma puidutükki ja ei midagi. Ainult sealt paku seest vaatas vastu üks liblikas. Muidugi kenam ja graatsilisem, kui pakul koha leidnud liblikas, aga kui pakk tahtis liblikat, siis tuli ju pakule liblikas teha. Olgugi, et ta sai selline natuke raskekoeline.

Trükk ja pakk koolituse käigus valminud pakud

Veel sai meisterdatud šampuse korkidest pisikesed trükipakud, mis minu rõõmuks täitsa töötasid ja võimlemismatist välja lõigatud üks lahe elevant.

A on ...

A on armastus
A on algus
A on astelpaju

Vähemalt minu jaoks on see nii, sest kunagi aastaid tagasi sai minu siidimaali Armastus Alguse Astelpajude maalimisest. Ega ma enam mäleta, kas toona ka teadsin, et just astelpajusid siidile vahatasin. Oli lihtsalt üks ilus pilt, ilusate oranžide marjadega mingist kalendrist silma jäänud.
Nüüd aastaid hiljem sai neid säravaid, energiapomme jälle maalitud. Maalitud Maritile, astelpajuhaldjale.

Katsetuste labakud

Lapates üht Novita ajakirja jäid mulle sealt silma kootud ja pesumasinas vilditud labakud. Mõte meeldis. Aga nii nagu seal kirjas oli (jämedast lõngast, täiskasvanu kindad), teha ei tahtnud vaid otsustasin hoopis, et teen peenemast lõngast kahekordsed vilditud labakud pojale. Eesmärk oli saada soojad ja paksud kindad. 

Kuna tegu oli igatpidi eksperimendiga, siis tuulasin oma tagavarasid ja valisin lõngaks „Käsitööga tööle 2“ koolituse raames värvitud 8/2 Raasiku lõnga. Seda oli parasjagu nii vähe, et ma ei osanud temaga midagi muud peale hakata. Katsetamiseks, aga sobis see igati. Vardad võtsin suuremad – 2,5. Kuidagi õnnestus paberile saada ka poja käejälg ja selle ning koeproovi järgi arvutasin välja palju silmi teha. Kuna tahtsin pakse kindaid, siis otsustasin kududa kahekordses koes. Kuna ma seda kunagi polnud  proovinud, siis tuli targast raamatust järgi vaadata, kuidas ringselt seda teha. Polnudki nii keeruline:) 

Kui tavalisi kindaid kududes saab neid vahepeal kandjale kätte proovida, siis vilditava variandi puhul seda teha pole mõtet, sest viltimisel saavutab kinnas alles õige suuruse. Seega oli see paras pimesi kudumine. Ja kui kindad pesumasinasse läksid, siis ootasin ärevus hinges, et mis sealt välja tuleb. Esmalt tuli 2 palli. Aga peale pisikest modelleerimist nägid need täitsa labakute moodi välja. Ja mis peamine, tundusid ka pojale kätte igati sobivat. Nüüd oli jäänud veel viimane lihv ehk sooniku juurdekudumine ja siis olidki kindad valmis. (Soonikut ei kudunud kohe ära, sest tahtsin, et see jääks veniv). Lõpptulemus siis selline:

Pusserdise pluusid

Minu meelest peavad ühe tegusa ja rõõmsameelse lapse pluusid olema ka rõõmsad. Valge on hirmus ilus ja hirmus tore, aga kahjuks ka hirmus määrduv. Eriti kui olla selline äge pusserdis nagu minu tegelane on. Nii saigi ette võetud minu poolt üks suurem pusserdamine. Algul niidi ja nõelaga. Pärast veeprotseduurid värvipotis ja valmis nad saigi: pusserdatud pusserdise pluusid.

Kampsun väiksele mehele

Vahepeal olen natuke ka vardaid keerutanud ja siin ta nüüd on: väike kampsun väiksele mehele. Lõng Novita Tico tico (kulu 165g), vardad 2,5. Kuna ma ei viitsinud ainult labases koes kampsunit teha (see tundus nii igav), siis sai väike muster ka sisse. Natuke trikitamist nõudis ka lõnga värvijooksude kokkuajamine, sest ma tahtsin et varrukad oleksid ikka ühtemoodi ja kaeluse kõrvalt ühtemoodi jne.
Kampsuni lõng pole nii erk nagu piltidele jäi. Selle pildistamise värgi pean tõsiselt ette võtma.