Maalitud orhideed

Mõnda pilti nähes tekib kohe tunne ja teadmine, et tahan seda proovida maalida. 

Nii juhtus ka kahe orhidee pildi puhul, kui kohe tekkisid nii soov kui ka mõte, kuidas võiks need siidile kanda. 

Aega läks, aga lõpuks said ideed realiseeritud ning lõpptulemused on siis sellised:

Igaks juhuks juurde ei pane, millega täpsemalt tegu, sest eelkõige on tegemist ikkagi minu loominguga paari pildi põhjal mitte konkreetse taime/pildi ülesjoonistamisega. Kui keegi tuvastada suudab, siis on tore :)

Mõlemal juhul tegi 90x90 siidrätikutega. Maalitud batika tehnikas auruga kinnitatavate siidivärvidega. 

Esimesed siidimaalid

Viimsel ajal pean ma üha pingsamalt jälgima, kuhu maalides oma pintsli toetan. Kui lasen selle silmist, siis võib juhtuda, et üks väikene mees teeb mu siidimaalile omad parandused. Ja tõsi ta on, et alati ei kattu meie kujutlused ja soovid teps mitte. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui tõmbasin väiksele raamile väikse siidrätiku ülesse, valasin värvid välja ja andsin pojale pintsli pihku. Maalimine pojale meeldis ja nii saidki emmed emadepäevaks poja maalitud pisikese kaelarätiku. 

Poja siidi maalimas

Ja selline siis lõpptulemus

 

A on ...

A on armastus
A on algus
A on astelpaju

Vähemalt minu jaoks on see nii, sest kunagi aastaid tagasi sai minu siidimaali Armastus Alguse Astelpajude maalimisest. Ega ma enam mäleta, kas toona ka teadsin, et just astelpajusid siidile vahatasin. Oli lihtsalt üks ilus pilt, ilusate oranžide marjadega mingist kalendrist silma jäänud.
Nüüd aastaid hiljem sai neid säravaid, energiapomme jälle maalitud. Maalitud Maritile, astelpajuhaldjale.

Soolame siidi

Katsetasin hiljuti, kuidas on soolata siidi ehk siis kasutasin siidimaalis esimesi (ja kindlasti mitte viimaseid) kordi soolakrunti. Oli kindlasti kohe teistmoodi tegemine kui kuuma vahaga mässamine. Mis siis teistmoodi oli?

• Kindlasti kiirem maalimise variant. Tuleb ainult oodata, et krunt siidil ära kuivaks ja siis võid maalima asuda. Ei mingit motiiv haaval maalimist ja ootamist ja vahatamist. 
• Värv ei sula mööda siidi vaid iga pintslitõmme jääb näha konkreetse joonena. Päris huvitav ja teistmoodi kogemus peale värvide sulatamist ja akvarellitamist, mida tavaliselt kasutan. Harjumatu ka esialgu. Kuigi omamoodi mõnus ka.
• Võimaldab teha peeneid jooniseid (mille katsetamiseni mina veel seekord ei jõudnud).
• Soolakrunt ise jätab ka teatud efekti. Vähemalt minul tekkis kruntimise tulmusena siidile ka pisikesi soolakristalle, mis omakorda värvi natuke sulatasid ja jätsid kohati natuke täpilise mulje.

Need siis minu esialgsed avastused. Peas käivad juba mõtted, mida, kuidas veel proovida/teha võiks. Tahaks jõuda ka selleni, et ühel maalil kasutada koos nii soolakrunti kui ka vaha.

Siin mõned pildid esimesest soolamisest:

Sügislehed

Sügis on tasahilju terekätt ulatamas talvele. Puud on paljad ja maagi vahel hommikuti valge. Ilusaid kirevaid lehti võib nüüd ainult postkastist leida ja needki kuulutavad juba jõuluaja algust.
Minu sügislehed aga meenutavad neid ilusaid, värvilisi aegu, mil oli veel mõnusalt soe ja päikeses särasid kaunilt kõigi puude kirjud kuued. Siin ta on sügislehtede sall.

Moonid, moonid, moonid...

See on siidsall, millest ma kohe pean kirjutama. Üks sall, mis mind endasse haaras.

Ilmselt oli see mõte mu sees juba jupp aega olnud kuni ükskord leidis väljapääsu ja siidile maandus.

Mitmed aastad tagasi kasvasid maal vanaema juures lillepeenras just sellised moonid. Igal aastal paelusid nad mind oma õitega. Ilusad, õrnad, haprad ja uhked. Ja samas nii kaduvad... Natukenegi suurem tuulehoog võis neilt osa nende ilust röövida. Maal olles võisin rahumeeli ainult trepil istuda ja neid kaarduvaid, nõtkeid varsi ja säravalt punaseid õisi vaadata. Toona sai tehtud visandeid ja hulgaliselt kaadreid ja isegi üks akvarell nendest kaunitaridest. Salli maalima asudes sai need jäädvustused üles otsitud ja meenutatud, meenutatud, meenutatud...

See, mis sinna salli peale sai, oli ühteaegu igatsus ja meenutus ja kummardus nendele moonidele ja nende ilule ja ühtlasi kummardus ka vanaemale…