Võõrad suled

Tegelikult need suled ju päris võõrad ka ei ole, sest tegu on mingil pisikesel määral siiski ka minu kasvandikega. Kuigi jah, need taimed on mu ema omad. Mina täidan nende puhul nö järelvaataja rolli: käin vaatamas, kommenteerimas, varustan vajaliku kraamiga ja vajadusel jagan õpetust. Aga põhitöö teeb ära ja tähelepanu ning hellust jagab neile ikkagi minu ema. 

Lillakas kuuking.

 Selle kuukinga sai mu ema paar aastat tagasi sünnipäevaks. Juurte seis ei olnud siis väga kiita ning ka lehtedel olid (ilmselt transpordist tulnud) kahjustused ja kohatise päikesepõletuse tundemärgid. Taime seis polnud kõige parem ja taim ise tekitas meis seetõttu ka teatavaid kõhklusi. Siiski sai ta ümber istutatud ja nö garantiini ehk teistest eraldi aknale paigutatud. Istutamise käigus said koledad juured eemaldatud, kaneelitatud ning taim endale uue poti koos uue sisuga. Võib-olla tajus taim meie segaseid tundeid seoses temaga ning tahtis ennast seetõttu igati tõestada ja asus seetõttu ilusti uusi juuri, lehti kasvatama. Uued lehed kasvasid ilusad, võimsad ja mis peamine - ilma plekkideta. Uued juured ajasid hoogsalt potis ja väljapool seda oma rada. Taim kosus ja kohanes ema juures kenasti.

Vaade õitekobarale ühelt poolt.

Nüüd on ta pea terve suve õitsenud (ja see õitsemine veel jätkub) ja kandnud sellist uhket õitekobarat. 20 õit küllaltki tihedalt koos, mis jätab mulje, et tegu oleks justkui kimbuga mitte õisikuga. Lisaks on õied üksikult võttes suuremad kui taime saades. Igati kena õitsemine, kas pole!

Õied on tihedalt koos.

Vaade õitekobarale teiselt poolt.

2012 aasta esimesed õied.

Kaks aastat tagasi sai ühistellimusega Nardottost soetatud Brassolaeliacattleya Ports of Paradise "Glenervrie's green giant" ja kohe kindla eesmärgiga see mu emale sünnipäevaks kinkida. Peale kohale jõudmist sai ka tema suuremasse potti uude substraati istutatud. (Kui ma õigesti mäletan, siis selle moodustab peamiselt küllaltki suuretükiline männikoor.) Eelmisel aastal ajas ta ühe uue võrse ja õitses sellelt 2 õiega. Sellel aastal sai temast mu katse-eksemplar (loomulikult ema nõusolekul) ja ma otsustasin rohkemate võrsete saamiseks potis olevat pikka võrsete rida jupitada. (Eeldatavalt võiksid vanad võrsed uinunud pungadest ajada uue võrse ja taim kasvatada ühe suvega rohkem kui ühe võrse ehk siis ka rikkalikumalt õitseda.) Tegin kaks lõiget ehk sain 3 juppi, millest igale jäi vähemalt 3-4 võrset.  (Jupitamine tähendab seda, et lõikasin lihtsalt võrsete vahelise ühenduskoha oksatangidega läbi. Lõikekohtade vahele puistasin kaneeli. Midagi muud ei puutunud.)

Siit tulevad õied.

Selle taime jupitamine andis tulemuseks 3 uut võrset (ehk eelmise aastaga võrreldes +2). Kaks neist lähevad kindlasti ka õitsema.

Kõige noorem võrse.

Kolmanda (kõige vanemate võrsete kasvandiku) puhul ei ole veel aru saada, kas sealt õisi ka tuleb. Kahtlen selles, kuna tavapärase ühe lehe asemel on tal varre tipus kaks lehte. Aga eks elame ja näeme. Tema alustas oma kasvamist kolmest ka kõige hiljem. Me lootsime, et kahe varre õied on mingi hetk ka samaaegselt lahti, kuid kahjuks jõudis esimene siiski enne teist ära õitseda. Seega korraga on õisi sama palju kui eelmine aastagi (2 ja 2), kuid kokkuvõtvalt rohkem. 

Taim tervikuna.

Tõsi, see taime jupitamine on siiski taime nõrgestanud ja selle aasta õied ei ole nii suured kui eelmine aasta. Kuid kõik uued võrsed ajavad ju omad juured ja järgmine aasta peaks tulemus olema veelgi parem:) 

NB! Eelmise aasta õitsemise pilte näeb siit.

Maalitud orhideed

Mõnda pilti nähes tekib kohe tunne ja teadmine, et tahan seda proovida maalida. 

Nii juhtus ka kahe orhidee pildi puhul, kui kohe tekkisid nii soov kui ka mõte, kuidas võiks need siidile kanda. 

Aega läks, aga lõpuks said ideed realiseeritud ning lõpptulemused on siis sellised:

Igaks juhuks juurde ei pane, millega täpsemalt tegu, sest eelkõige on tegemist ikkagi minu loominguga paari pildi põhjal mitte konkreetse taime/pildi ülesjoonistamisega. Kui keegi tuvastada suudab, siis on tore :)

Mõlemal juhul tegi 90x90 siidrätikutega. Maalitud batika tehnikas auruga kinnitatavate siidivärvidega. 

Suvine kee

Eht minulik. Kas pole?

Rohelist on küll natuke vähe aga kasutasin ära kõige rohelisemad kivid, mis leidsin ja siia sobisid.

Kee sai meisterdatud suve algul Vanaturu kalliskivide õpitoas. 

Mulle väga meeldis, et erinevate kivide valik oli nii suur ja kohapeal sai kokku panna just sellise ehte nagu ise soovisid. 

Koju ei ostaks ilmselt kunagi nii suures valikus selliseid kallemaid kive.

Kees on kasutatud järgmisi kive:

ümar sinine - ahhaatkristall

sinine tahk - imperiaaljaspis

roheline kvarts

kollane - tsitriin

väike tahuline - cherry kvarts

väike ümar - fluoriit

pruun laavakivi

Kits padjal

Nii võiks seda salatit vist nimetada küll:) Üks mu lemmikumaid sööke, mida ikka aeg-ajalt endale teen. (Mehed miskipärast seda ei söö (?!?!) aga õnneks kuulub see ka mu ema lemmikute hulka.) Ja tegemine ise on ju lihtne ja salati saab kokku keerata sellest, mis parasjagu kapis olemas on. Esmatähtis on poest tükike kitsejuustu koju tuua, ülejäänu on asendatav.

Saia või leiva viilule (mida parasjagu kodus leidub või mida eelistad, kusjuures leib on kitsejuustuga ka väga mõnus) sätid peale tüki kitsejuustu (ma olen alati kasutanud koorikuga varianti), mille peale võid omakorda soristada mett ja vaba käega lisada mõned seedermännipähklid või näiteks päevalilleseemned. Pähklid/seemned võib ka eraldi pruunistada ja pärast salati peale visata. Mina panen tavaliselt koos juustuga ahju, sest ma ei viitsi nii palju mässata.
Ahi olgu kuum, sest eesmärgiks on juust natuke jumekamaks saada. Temperatuuri ja aega öelda on väga raske. Mina jälgin alati, et juust hakkaks värvi võtma ja natuke pruuniks tõmbaks, siis võib ahjust välja tõsta.
Kitsele kõrvale või alla saab teha silo (mingi roheline salatikraam) / lõigata tomateid, kurki, paprikat. No just seda, mida on ja/või mida ise tahad. Ja valmis ta ongi:)

* Ilu mõttes võib saia/leiva proportsioonid viia vastavusse juustu omadega (täiesti tehtav nii enne kui peale ahju pistmist), aga tunnistan ausalt, et mina ei viitsi seda alati teha. Krõbe sai on ju niisama ka hea :)

* Olen katsetanud ka nii, et saia ja juustu vahele panna miskit (näiteks mett) aga mulle see variant ei meeldinud - sai läks liiga pehmeks ja lödiks.  

Mätsi-mätsi savipätsi

Mõned ajad tagasi osalesin orhideefoorumi savitöötoas. 

Saviga mässata on tore ja aeg möödus mõnusas seltskonnas väga kiirelt. 

Tänud Seenehullule ja Kristile korraldamise ja õpetuse eest.

 

Minu mätsitud asjad:

Aukudega alus sai mõeldud mõnele paljasjuursele isendile. Mõnele vandale näiteks. Juurte jaoks oleks ilmselt võinud teha rohkem auke, aga ehk ajavad need ka asja ära. Ülemisse äärde said riputusaugud ka tehtud. 

Püstine toru on mõeldud bulbodele. Kuskil netiavarustes nägin, kuidas sellise savist toru peal nad kasvasid. Toru sisse käib vesi. Nüüd on ainult katsetamise küsimus, kas minul ka nii midagi kasvatada õnnestub ja kas savi laseb läbi piisavalt niiskust bulbo juurte jaoks.

Pruun (mis minu mäletamist mööda pidi tegelikult roheline glasuur olema) on pisike kandik või alus. Sobib ka lillepottidele aluseks. Kaks teist on ehk kasutatavad pottidena või potiümbristena.

Metsas

Peale jaanipäeva tuleb metsa minna. Seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks - pakuvad õiteilu meie kohalikud orhideed ehk käpalised. Teiseks - võib peale jaanipäeva juba kohata esimesi puravikke.

Nii oli minu metsas käigul sedakorda kaks eesmärki. Näha kohalikke käpalisi (eelkõige tahtsin pruunikat pesajuurt kohata, aga seekord me temaga ei kohtunud) ja äkki leida ka mõned seened. Tõsi, seente leidmisele ma küll väga ei panustanud, aga igaks juhuks sai nuga ikka kaasa võetud. Ometigi olid just puravikud need, mis meid esmalt tervitasid.

 

Tegelikult olid esimesed ikkagi ööviiulid, aga kuna neid on meie metsades juba vägagi palju, siis see enam üllatuma ja hõiskama ei pane. Kuigi ilusad on nad ikkagi.










Soises metsatukas ootasid meid aga ees järgmised kaunitarid. Nende õisikuid oli metsaalune täis. Kahjuks pole ma senini suutnud neid täpselt määrata. Kahtlustan Balti sõrmkäppa aga kindel ei ole.  

Selle retke lõpetasime kukeseente noppimisega. Puravikele lisaks saime ka paar peotäit pisikesi kukeseeni. Tavaliselt on nad meie metsas väga hilised, kuid seekord oli neid üllatavalt palju ja üllatavalt vara. Õhtu lõpetasime selle aasta esimese seenekastmega.

Roheline ananass

Mulle meeldib roheline! Mulle meeldib ananassimuster! Ja kui need kaks veel kokku panna, siis ... siis on kohe väga minu asjaga tegemist :)
Seda kotti sai alustatud tegelikult juba eelmisel kevadel. Sai teine peaaegu valmiski, kuid enne viimast lihvi (voodri ja koti ühendamist) jäi asi soiku. Voodri osas tulid mul mingid uued mõtted ja nii ta siis laagerdus kuni eelmise nädalani. Siis võtsin ta kapist jälle välja, vaatasin otsa ja leidsin, et nüüd teen selle koti valmis.
Üle hulga aja vanaema õmblusmasinal vuristada oli vägagi tore. Paari pisikese õmbluse järel võisin isegi tunnistada, et mulle meeldib õmmelda ja peaks ikka õmblemise endale rohkem selgeks tegema. Natuke nõelumist masinaga vuristamisele otsa ja valmis ta saigi. Ei midagi keerulist. Vaid mõned tunnid ajakulu.
Heegeldamise juhised ühest vanast Novita ajakirjast (2009 vist). Kui nüüd uuesti sama asjaga alustaks, siis teeks nii mõndagi teisiti. Aga ka praeguse tulemusega olen rahul, kuigi see on kaugel ideaalsest.

Tagasihoidlik kaunitar

Eelmisel sügisel tuli isu ühe phale järele ja nii saigi soetatud see rohekas-valkjas kaunitar. Tulles oli tal 2 õievart, milledelt ta oli kunagi ka õitsenud, kuid ühtki punga ei olnud. Talve jooksul kuivatas ta ühe õievarre ära, kuid minu rõõmuks kasvatas juurde ühe lehe ja ühe juure. (Potis on praegu aktiivseid juuri näha nii tükki 3 vast.) Mu üllatus ja rõõm oli suur, kui ta otsustas ka oma õievarre otsa kaks punga ponnistada. Alates maikuust on ta oma õieilu pakkunud. Varsti siis juba 2 kuud mind sedamoodi rõõmustades. Lõhn on hästi õrn ja tuntav ainult hommikul kui nina päris õie sisse pista.
Taim: Phalaenopsis (Tsay's Evergreen x Tzu Chiang Pawan) x Soo Ngo, soetatud 2011 sügisel Elsnerist.

Nami-nami fotokampaania

Vahel ma otsin retsepte Nami-namist ja teen nende järgi miskit süüa. Mõnikord juhtub, et sealne retsept on veel pildita ja siis saab toitu jäädvustades osaleda Nami-nami fotokampaanias.
Kuna praegu toimuvad Nami-nami keskkonna uuendused, siis seekord panen oma fotokampaanias osalemise pildid siia, sest uues keskkonnas läks mul esimene katse pilte lisada metsa.
Väike vaheldus siis toidurindelt.

Meemarinaadis sai mõnusa ja hea liha.

Juustu-krevetiomlett oli mõnus hommikune roog. Krevette oli meil küll tiba vähem ja juust polnud ka päris see, mis retseptis toodud, kuid tulemus ise oli mõnus ikkagi.

Astelpajumarinaadid (teine retsept) andis tulemuseks päris hea liha (ikka grillitult).

Tomatipilaff sai selline. Kuna tomatipasta kogust ei olnud retseptis öeldud, siis saab igaüks ise timmida kui tomatist riisi tahab. Päris hea vaheldus tavalisele riisile.

Aasia-kurgisalatisse ei riskinud mina nii palju äädikat panna, nagu retseptis oli kirjas. Panin vähem ja minu arust sellest täiesti piisas. Mõnus salat. Teen veel.

Kohupiim-tomatipüreega on hea vaheldus tavalisele kohupiimale. Mu tädile meeldis see väga.

Paprika-kitsejuustumääre oli minu lemmik:) Hästi mõnus kartuliga süüa. Paprika ja kitsejuust, mmmmm, mu kaks lemmikut...

Esimene pakk

Esimene puidust trükipakk - liblikas

 Siin ta on – minu esimene puidust trükipakk! Tehtud Tallinna Rahvaülikooli Trükk ja pakk koolitusel. Õigupoolest saigi sinna koolitusele mindud selle pärast, et näha ja järgi proovida, kuidas ühest puidutükist saab trükipakk. Trükkinud olin ju natuke enne ka ja teadsin juba, et trükkimine ise on üks igati lahe tegevus ja mulle vägagi meeltmööda. Aga kuidas ühest puiduklotsist saab trükipakk, see tundus enne koolitust päris ulme olevat. Nüüd ütleks, et pole ta nii ulme midagi. Päris mõnus tegevus on.  Kui sobivat puitu on ja peitlid ka käe pärast, siis võiks neid veel teha. Muidugi peab olema ka idee, mida puidust välja voolida. Selle esimese paku puhul juhtus küll nii, et kõik ideed olid korraga peast kadunud. Täielik tühjus. Vaatasin oma puidutükki ja ei midagi. Ainult sealt paku seest vaatas vastu üks liblikas. Muidugi kenam ja graatsilisem, kui pakul koha leidnud liblikas, aga kui pakk tahtis liblikat, siis tuli ju pakule liblikas teha. Olgugi, et ta sai selline natuke raskekoeline.

Trükk ja pakk koolituse käigus valminud pakud

Veel sai meisterdatud šampuse korkidest pisikesed trükipakud, mis minu rõõmuks täitsa töötasid ja võimlemismatist välja lõigatud üks lahe elevant.

Esimesed siidimaalid

Viimsel ajal pean ma üha pingsamalt jälgima, kuhu maalides oma pintsli toetan. Kui lasen selle silmist, siis võib juhtuda, et üks väikene mees teeb mu siidimaalile omad parandused. Ja tõsi ta on, et alati ei kattu meie kujutlused ja soovid teps mitte. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui tõmbasin väiksele raamile väikse siidrätiku ülesse, valasin värvid välja ja andsin pojale pintsli pihku. Maalimine pojale meeldis ja nii saidki emmed emadepäevaks poja maalitud pisikese kaelarätiku. 

Poja siidi maalimas

Ja selline siis lõpptulemus

 

Phragmipediumi uus kodu ja kohanemine

Minu katsealune kasvas ja kosus oma DCMist pesas päris kenasti, aga DCM ise nägi natuke kahtlane välja. Paiguti ilmusid substraadile valged täpikesed ja see tegi mu murelikuks. Vältimaks edasisi halbu arenguid otsustasin ta kolida uude koju. Kuna kõik meie projektiosalised olid oma taimed mu mäletamist mööda DCMi pannud, siis mõtlesin nüüd teha katset huvitavamaks ja istutasin enda oma hoopis kergkruusa semi-hüdrosse. Anumaks sobis väga hästi Pajumäe talu 0,5l jogurtitops, mis nüüd on ilusti läbipaistev ja mille põhjast ka 2 cm kõrgusele sai kuumutatud naaskliga ilusti augud sisse teha. Kergkruus sai eelnevalt pestud ja loputatud ja leotatud. Phragmipedium sai sisse kolitud aprilli algul ja siis nägi ta välja selline:

Praegu mulle tundub, et taim on oma uue koduga igati rahul: uued avaramad võimalused, suurem niiskus. Ka uus leht on edasi arenenud. Ja mis peamine. Eelmisel nädalal (ehk siis natuke üle kuu aja peale kolimist) jõudsid 2 esimest juureotsa poti ääreni! Mina olen rahul, sest tundub, et mu phragmipedium on ka rahul ;)

Roheline juveel

Tegu ühe ilusa juveelitariga, kes minu juures elanud alates mullusügisesest Flores Aia näitusmüügist. Lehed on tal lahedalt kirjud, õied ilusad rohelised ja püsivad peal päris kaua (praeguseks on ta oma õiteilu näidanud juba kindlasti üle kuu aja). Ja kui te veel näeksite tema juuri! Need on paksud valged tõugud. Ilusad tõugud :) Rammusad tõugud:) Kahjuks ei märganud ümberistutamise käigus neid pildistada. Kuid kui kunagi ümberistutuse uuesti ette võtan, siis saab see viga parandatud.

Ümberistutus sai muidu tehtud millalgi peale taime kojutoomist. Ta elutses mul mõnda aega oma sammalt täis potis. Kuid kuna sambla puhul kummitab mind alati hirm taim üle kasta, siis saigi ta uude keskkonda pandud. Uueks substraadiks DCMi, poti peale natuke sammalt ka. Kastan vastavalt vajadusele (kui lehed longu vajuvad või pott kerge tundub). On juurde kasvatanud paar lehte ja paar lehte ka ära kuivatanud. Usinamale kastmisele reageeris õievarre kasvatamisega.

Ahjaa, nimi ka: Sarcoglottis sceptrodes.

Pisi Toomas

Veel üks taimekasvatusprojekt. Sedakorda köögiviljade hulgast. Katse/vaatluse aluseks tomat Micro-Tom, mis müügiinfost lähtuvalt peaks olema maailma väikseim tomat. Ja seda mitte viljade osas vaid ikka tomatitaime kasvu poolest. 

Seeme sai juba jaanuaris tellitud USAst sellise lehe pealt Tradewindsfruit. Juhtusin Nami-namist lugema, et üks kasutaja on sealt oma seemned tellinud ja loomulikult pidin minema kaema, mis seal siis head on. Lõpetasin lehe külastuse tellimusega, mis koosnes 11 tomati ja 1 paprika seemnepakist. No ja tegelikult oleks tahtnud ikka veel ja veel tellida, aga mõistus suutis siiski natuke piire panna. Enamik seemnetest (11/12) mõeldud ämma kasvuhoone jaoks, endale aknapeale katsetamiseks saigi soetatud Micro-Tom.

Seemned said mulda pandud 8. märtsil. Istutustoimkonnas olin mina ja poja. Potid said võetud esialgu pisikesed (4cm) ja mullaks niisutatud tavaline toalillemuld väikese turba lisandiga. Positsioneerisin potid aknalauale päikesepaistelisse kohta ja käin neid aeg-ajalt pritsiga niisutamas. 

Tänaseks on 6st külvatud seemnest tärganud 4. Ei tea, millal tomatit ka saab?