Neli sõsarat

Phalaenopsis Chang Maw Evergreen x 
Cornu-cervi-Su An Criket) green
(Nime kirjapildis pole ma üldse kindel. Nii suutsin sildi pealt välja lugeda, kuid tundub, et vähemalt sulgude algus on puudu.)

Taim on saadud kaks suve tagasi samuti Anne käest. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mulle piisas ainult sellest, et näha taime nimes sõna "green" ning ma olingi müüdud:) Üritasin küll ka googeldada, aga selline pikk nimi ei anna just eriti tulemusi. Nii et sisuliselt ikkagi vaistu pealt ost.

Istutasin ta semi-hüdrosse laavakividesse. On mul õhtuse päikesega aknal. Sai kevadel ka ühele lehele päikesepõletuse (ilmselt tilkus teist taime aknalauale pannes vesi tema lehe peale).Õitsemise ajaks tõstsin aknalaualt kapi peale. Tundub, et praegu talle minu pakutav sobib.  

Kasvatas kaks õievart, millele mõlemale tuli kaks õit. Õitses mitu kuud. Lõhnas õrnalt ja meeldivalt.

23. juuni 2016 grupipilt välguga.

Loomulikus valguses.

Minu kõige rohelisemate õitega taim on nüüdseks õied maha visanud, kuid varred on veel rohelised ja kenad. Kohe neid maha lõikama ei hakka. Vaatan, mis edasi saab. 

Kollane tants

See postitus on eelkõige mõeldud Annele. Näitamaks, et temalt saadud taim mul ikka alles on ja ka õitsenud on :)
Kui Anne kunagi postitas pildid selle tegelase õitsemisest, siis mõtlesin kohe, et miks ma endale küll seda kaunitari ei tellinud. Midagi ju täpselt minu maitsele! Mõte on materiaalne ja peagi kuulutas Anne, et on sellest taimest valmis loobuma, et lemmikumatele ruumi teha. Nii avaneski võimalus ta endale krabada:)
Tegu siis ühe õrnkollaste õrnalt lõhnavate õitega tegelasega, mil nimeks 
Phalaenopsis Stone Dance var. Yellow (Su-Ann Cricket x equestris).
Saabus minu juurde 2014 aasta suvel. Tema käekäigust enne minu juurde jõudmist võib lugeda siit Annela blogist.
Annel oli ta ilusti ümber istutatud ja nii ei olnud mul mingit vajadust teda torkima minna. Tuli teisele ainult vett ja natuke väetist anda.

2015 aasta suvine õitsemine:

21.06.2015 

Meisterdas juba sügistalvel teise õievarre, kuid see jäi mingi hetk seisma ja edasi ei arenenud. Võibolla jäi valgust väheks, kuigi ta seisis suhteliselt lisalambi all. Ajas kevadel hoopis uue varre. Lootsin juba, et äkki hakkab ka vanem õievars uuesti kasvama ja tuleb õitsemine lausa kahelt varrelt, kuid tema otsustas teisiti. Peale esimeste õite avamist uuel varrel kuivatas talvise õievarre ära. Siin selleaastase õitsemise viimased õied.

23. juuni 2016

Nüüd kolis ka tema semi-hüdrosse. Miks? Sest ta tahtis päris tihti kastmist ja poti põhjast välja turritavad juured olid end ajanud ümbrispoti põhja, kuhu peale kastmist vesi tilkus. Ehk nad tegid juba harjutusi semi-hüdrosse minekuks:) Vaatame, kas ja kuidas kohaneb.

Täppidega roheline

Tegu peaks siis olema Phalaenopsis I-Lan Green Pixie-ga, mis sai soetatud 2012. aasta Tallinna Botaanikaaia orhideenäituselt (mis järjekordselt praegugi käimas). 

Tõsi, nimesilti juures polnud, kuid taimede müügilistis oli ta nii välja hõisatud. 

Ja kui ka pole päris sellenimeline, siis tegelikult, vahet pole, sest mulle meeldib ta ikkagi väga :)

Õitses peale soetamist minu juures nüüd esmakordselt. Minu üllatuseks kasvatas kaks õievart ja kummalegi varrele meisterdas valmis neli õit. 

Oma õied avas novembri lõpus ja tema õiteilu jagus terveks detsembriks ja kauemakski. Kui kauaks täpselt, seda ma öelda ei oskagi, sest unustasin endale üles märkida, millal õied kuivasid. Õievarred on osaliselt veel praegugi rohelised ja vaatan, kas ja mis nendest edasi tuleb. 

Istutatud on ta tavalisse läbipaistvasse orhideepotti. Kõige all suured grillsöe tükid ja selle peal kergkruus. Tundub, et talle sobib. Juured on mu meelest päris kenad.

Kuna elab suhteliselt jahedal aknalaual (temperatuur on vahepeal ca 12 C juures olnud, tavaliselt siiski soojem), siis väga tihti kastma ei pea. Vett saab siis, kui juured kuivad tunduvad.  

Kolm sõsarat

Phalaenopsis (Tsay's Evergreen x Tzu Chiang Pawan) x Soo Ngo

Õitsemine 2014

Oleme koos alates 2011 aasta sügisest. Aeg-ajalt on ta mind ikka õitega rõõmustanud. Tubli tegelane!

30. aprill - siit tuleb midagi

10. juuni - punnitame pungi

Minu suureks rõõmuks on tal seekord plaanis vähemalt 3 õit teha. Siiani on minu juures kõige rohkem olnud 2 õit korraga. Nüüd siis vähemalt 3:) Aga õievars on lehtede all. Vaatame, mis sellest saab.

Õievars on lehtede all peidus

Esimene õis avanes ilusti 15.juuni paiku. Oli ainult natukene lehe all peidus. Teisel enam nii hästi ei läinud ja kolmas jäi täitsa lehe alla peitu.

24. juuni - teine õis (ja ka kolmas) jäävad lehe alla peitu 

Ei jäänud muud üle kui tasakesi painutada õievart ja liigutada lehte ning õnnestuski õied saada lehtede peale. Kohe  palju vabam olemine :)

5. juuli - õitsemine vabaduses

29. juuli - veel viimaseid päevi ilusad

Nüüd on õitsemine läbi ja selles olen ilmselgelt ise süüdi. Oli teine akna peal ja jäi (suletud) akna ja aknakardina vahele liiga kuuma kätte. Kastetud oli küll aga selle kuumaga oleks ilmselt tahtnud rohkem/tihemini juua saada. Mitu lehte läks selle peale kollaseks :( Ja muidugi tuli ka õied maha visata, sest sellises olukorras olid need liiga suureks koormaks. Eks tuleb meelde jätta ja õppust võtta, et rohkem nii ei juhtuks! 

Minu (ja ka taime) õnneks on juured ok. Seega loodan, et ikka nüüd kosub ja kasvatab endale lehti juurde ja meie kooselu ikka ilusti jätkub.

Minu parishii

Vahel tundub, et mõnikord peab ka natuke vedama. Ja kui ma oleks tähelepanelikum olnud, siis oleks ehk veel paremini läinud. Aga jah. Seekord siis nii.

Phalaenopsis Parishii suutis minu hoolitsusele (või õigemini piisava hoolitsuse puudumisele) siiski õitsema minna ja avas meie tupsu kolmekuuseks saamise puhul oma ainukese õie ning tõi meie koju natuke kevade aimdust. Armas pisike õieke mõnusa, piibelehte meenutava, lõhnaga!

Märkasin ju juba varem, et mu pisike kavatseb õitsema minna. Hakkas kasvatama lausa kahte (!) õievart. Kasvatas ja kasvatas ja kõik tundus kena olevat. Siis hakkasid pungad paisuma, kuid oma ehmatuseks avastasin mingi hetk, et pungad kuivavad ära. Üks õievars kuivas ja ka teisega polnud just väga head lood. Avastasin liiga hilja, et aktiivsem päike oli niisutusnõu tilgatumaks kuivatanud. Ilmselt jäi ka kastmine vahepeal harvemaks ja nii ta suutiski lõpuks ainult, või õigemini siiski, ühe punga suureks kasvatada ja ühe õie avada. Ma avastasin liiga hilja, et see niiskuselemb oli minu polt rangele dieedile pandud - vähene kastmine ja kasin õhuniiskus.

1. aprill 2013 - ainuke allesjäänud pungake

10. aprill - avanenud õis

Minu parishii kasvab potis. Juuri kasvatab usinasti. Lehed, mis minu juures kasvanud, on olnud alamõõdulised (võrreldes kahe lehega, mis kasvanduses kasvanud). Kuid juured on olnud alati roheliste otstega ja kasvamisfaasis. Õnneks on ka uued lehed järjest pikkuses juurde visanud, kuigi jäävad endiselt vanadele veel korralikult alla. 

Oma pisikeses potis tahab küllaltki tihedat kastmist. Praegu, uues kodus, on tema koht lõunapoolse akna lähedal riiulis. Päike ei tohiks talle siin liiga tegema pääseda. Hetkel pole veel mingit uut niisutussüsteemi tema puhul kasutama hakanud. Vaatame, mis talve poole saab. Mõni mõte on, kuidas vajadusel üritada talle suuremat õhuniiskust pakkuda. Korteris kasvas hommikupäikeses varjutatud aknalaual teiste taimede vahel niisutuskasti peal. 

Võõrad suled

Tegelikult need suled ju päris võõrad ka ei ole, sest tegu on mingil pisikesel määral siiski ka minu kasvandikega. Kuigi jah, need taimed on mu ema omad. Mina täidan nende puhul nö järelvaataja rolli: käin vaatamas, kommenteerimas, varustan vajaliku kraamiga ja vajadusel jagan õpetust. Aga põhitöö teeb ära ja tähelepanu ning hellust jagab neile ikkagi minu ema. 

Lillakas kuuking.

 Selle kuukinga sai mu ema paar aastat tagasi sünnipäevaks. Juurte seis ei olnud siis väga kiita ning ka lehtedel olid (ilmselt transpordist tulnud) kahjustused ja kohatise päikesepõletuse tundemärgid. Taime seis polnud kõige parem ja taim ise tekitas meis seetõttu ka teatavaid kõhklusi. Siiski sai ta ümber istutatud ja nö garantiini ehk teistest eraldi aknale paigutatud. Istutamise käigus said koledad juured eemaldatud, kaneelitatud ning taim endale uue poti koos uue sisuga. Võib-olla tajus taim meie segaseid tundeid seoses temaga ning tahtis ennast seetõttu igati tõestada ja asus seetõttu ilusti uusi juuri, lehti kasvatama. Uued lehed kasvasid ilusad, võimsad ja mis peamine - ilma plekkideta. Uued juured ajasid hoogsalt potis ja väljapool seda oma rada. Taim kosus ja kohanes ema juures kenasti.

Vaade õitekobarale ühelt poolt.

Nüüd on ta pea terve suve õitsenud (ja see õitsemine veel jätkub) ja kandnud sellist uhket õitekobarat. 20 õit küllaltki tihedalt koos, mis jätab mulje, et tegu oleks justkui kimbuga mitte õisikuga. Lisaks on õied üksikult võttes suuremad kui taime saades. Igati kena õitsemine, kas pole!

Õied on tihedalt koos.

Vaade õitekobarale teiselt poolt.

2012 aasta esimesed õied.

Kaks aastat tagasi sai ühistellimusega Nardottost soetatud Brassolaeliacattleya Ports of Paradise "Glenervrie's green giant" ja kohe kindla eesmärgiga see mu emale sünnipäevaks kinkida. Peale kohale jõudmist sai ka tema suuremasse potti uude substraati istutatud. (Kui ma õigesti mäletan, siis selle moodustab peamiselt küllaltki suuretükiline männikoor.) Eelmisel aastal ajas ta ühe uue võrse ja õitses sellelt 2 õiega. Sellel aastal sai temast mu katse-eksemplar (loomulikult ema nõusolekul) ja ma otsustasin rohkemate võrsete saamiseks potis olevat pikka võrsete rida jupitada. (Eeldatavalt võiksid vanad võrsed uinunud pungadest ajada uue võrse ja taim kasvatada ühe suvega rohkem kui ühe võrse ehk siis ka rikkalikumalt õitseda.) Tegin kaks lõiget ehk sain 3 juppi, millest igale jäi vähemalt 3-4 võrset.  (Jupitamine tähendab seda, et lõikasin lihtsalt võrsete vahelise ühenduskoha oksatangidega läbi. Lõikekohtade vahele puistasin kaneeli. Midagi muud ei puutunud.)

Siit tulevad õied.

Selle taime jupitamine andis tulemuseks 3 uut võrset (ehk eelmise aastaga võrreldes +2). Kaks neist lähevad kindlasti ka õitsema.

Kõige noorem võrse.

Kolmanda (kõige vanemate võrsete kasvandiku) puhul ei ole veel aru saada, kas sealt õisi ka tuleb. Kahtlen selles, kuna tavapärase ühe lehe asemel on tal varre tipus kaks lehte. Aga eks elame ja näeme. Tema alustas oma kasvamist kolmest ka kõige hiljem. Me lootsime, et kahe varre õied on mingi hetk ka samaaegselt lahti, kuid kahjuks jõudis esimene siiski enne teist ära õitseda. Seega korraga on õisi sama palju kui eelmine aastagi (2 ja 2), kuid kokkuvõtvalt rohkem. 

Taim tervikuna.

Tõsi, see taime jupitamine on siiski taime nõrgestanud ja selle aasta õied ei ole nii suured kui eelmine aasta. Kuid kõik uued võrsed ajavad ju omad juured ja järgmine aasta peaks tulemus olema veelgi parem:) 

NB! Eelmise aasta õitsemise pilte näeb siit.

Tagasihoidlik kaunitar

Eelmisel sügisel tuli isu ühe phale järele ja nii saigi soetatud see rohekas-valkjas kaunitar. Tulles oli tal 2 õievart, milledelt ta oli kunagi ka õitsenud, kuid ühtki punga ei olnud. Talve jooksul kuivatas ta ühe õievarre ära, kuid minu rõõmuks kasvatas juurde ühe lehe ja ühe juure. (Potis on praegu aktiivseid juuri näha nii tükki 3 vast.) Mu üllatus ja rõõm oli suur, kui ta otsustas ka oma õievarre otsa kaks punga ponnistada. Alates maikuust on ta oma õieilu pakkunud. Varsti siis juba 2 kuud mind sedamoodi rõõmustades. Lõhn on hästi õrn ja tuntav ainult hommikul kui nina päris õie sisse pista.
Taim: Phalaenopsis (Tsay's Evergreen x Tzu Chiang Pawan) x Soo Ngo, soetatud 2011 sügisel Elsnerist.

Minu Mini Mark

Oli üks mu esimesi tellimusi üldse. Aasta oli siis 2007 ja mina tegemas oma esimesi orhideekasvatamise samme. Mini Mark jättis saabudes päris hea mulje. Lehti oli palju ja taim tundus kena. Ümberistutamisel selgus, et juured nii muljetavaldavad ei olnud. Oma märkmetesse olen kirja pannud, et juured on kummalised, justkui murdumiskohtadega. Täna enam täpsemalt seda kirjeldada, kommenteerida ei oska, sest erinevalt lehtedest, mul juurtest pilti silme ette jäänud ei ole. Küll mäletan aga hästi seda, kui õnnetu ma olin, kui avastasin, et päike on mu Mini Marki paljaks teinud. Ma ei osanud kahtlustadagi, et augustipäike nii karm on. Enamus lehti sai sellise päikesepõletuse, et kuivasid ära ja mu vastsoetatud taimele jäi külge ainult üks leht! Edasi läks lahti üks poputamine, katsetamine ja pidev lootmine, et taim ellu jääb ja kosub ja kunagi ehk ka õitseb. Sellel kevadel jõudsime siis esimeste õiteni. Neli kaunist õit. Võrreldes kaubanduses nähtutega on neli õit muidugi väike saavutus aga mina olen rahul. Need õied annavad lootust, et lõpuks ometi oleme ühise keele leidnud ja taim on mulle mu eksimused andestanud. Peaasi, et edaspidi suudame suuri apsakaid vältida (ptüi-ptüi-ptüi).