Potike keeda: Vanda

Sel aastal otsustas mu Vanda denisoniana end varem õitsema sättida. Eelmisel aastal asus ta selle kallale alles augustis ja õitses septembris. Sel korral hakkas juba mai keskpaigas õievart kasvatama. Ja see kasvamine käib tal päris kähku. Sedakorda andis lootust rohkematele õitele. Tundus viis pisikest punga olevat. Aga ju jäi siis kastmist ikkagi väheks, et tipust kaks punga ära kuivatas ja õitsemisvalmis sai ikkagi jälle kolm õit. Täpselt sama palju kui eelmisel korral.
Ja õied kestsid seekord ka sama kaua - mõned päevad üle kuu.

19.05.2015 õievars on lehekaenlast välja roninud.

07.06.2015 õied on avanenud ja on üsna rohekad.

24.06.2015 vanemad õied on hoopis teist tooni.

Vahepealse ajaga on muutunud see, et kolisin ta klaasvaasist jälle välja. Sedakorda enda tehtud aukudega savialusele. Nüüd üritan teda võimalikult tihti duššitada, et tal ikka niiskust oleks.
Muutsin kasvukohta, sest vaasis läksid juured koledaks ja mulle tundus, et elusad juured olid ainult vaasist väljas ja sees andsid kõik otsad. Neid elutuna näivaid juuri ära lõigata ei julgenud, sest väidetavalt pidid vandad selle peale solvuma. Aastate eest ma küll lõikasin tal neid elutuid osasid ära ja mingit solvumist ma ei mäleta, kuid nüüd olen ettevaatlikum ja kohe kääridega kallale ei torma. Mind need vanad juured ei sega ja silma ei riiva. Kuid kui mingi jupp on ikka täitsa ära murdunud ja näha, et seal elu sees pole, siis selle olen ikkagi küll ära võtnud.

Siit natuke aimu taime üldisest väljanägemisest ka. Nii õilmitses ta oma komandeerigu kohas.

Ahjaa, komandeeringusse läks ta ikka jälle oma aroomi pärast. Meeletult magus marmelaadi komm! Lõhnab just õhtupoole ja eriti siis kui tema pool kandis liikuda.

Lõpuks jõudis minu vanda ka õiteni!

Tegu siis Vanda denisonianaga, mis jõudis minu juurde juba 2008. aasta sügisel. Ma tahtsin kangesti vanda kasvatamist proovida, aga ei raatsinud mitte välja käia neid summasid, mida siinsed poed nende eest küsisid (tegelikult küsivad praegugi). No ja lisaks olid siin valikus peaasjalikult ka ikka väga kriiskavate toonidega isendid. Karjuv (vähemalt minu jaoks) lilla või roosa pole just minu maitse. Kui juba osta, siis tahaks ju ikka sellist, millest hiljem kodus mööda vaatama ei pea:) Kui ühe ühistellimuse raames jäi Schwerteris silma oranžikate õitega tegelane, siis oli otsus tehtud. Pealegi maksis see isend siinsete hindadega võrreldes ikkagi vähe. Nii et 15 EUR välja käia ei tundunudki nii kohutav. Ka siis, kui me kokku ei sobi.

Algul elas ta mul klaasvaasis laua peal keset suurt tuba. Aknast küllaltki kaugel. Laelamp täpselt pea kohal säramas. Nüüd tean, et tal oli seal pime. Aga kuna ta juuri, lehti ikka kasvatas, siis ma väga ei muretsenud. Suviti oli ta ikka aknalaual. Talvel teda seal väga hoida ei julgenud, sest kartsin, et klaasvaasis tegelasel võib jahe hakata. Õue suvitama ta ei saanud. Polnud lihtsalt võimalust.

Mingi hetk kakkusin ta sellest plastkorvist, mille sees neid tavaliselt turustatakse ja mille külge riputamiskonksud käivad, välja. Mulle lihtsalt ei meeldi need korvid... Mu silmale pole need kuigi ilusad...

Siis mingi hetk sai suurem klaasvaas muretsetud ja ta sinna kolitud - juured oli piisavalt kasvanud, et talle lahedamaid tingimusi pakkuda. Kasvatas juuri ja lehti aga õitsema ei tahtnud minna.

Kastsin teda ikka nii, et vesi klaasvaasi. Hoidsin seal sees ja siis valasin vee jälle välja. Vahel ka törts väetiselahust sinna vette.

Tuleb tunnistada, et paar korda on temaga juhtunud ka nii, et ta on jääud terveks nädalavahetuseks vette likku. Kodust oli nii kiire minek, et alles tee peal meenus, et panin ju lille jooma... Õnneks elas ta need minu unustamised ilusti üle.

Nüüd eelmisel suvel käis ta õues suvitamas. Kuna seda korvi tal enam ei ole, siis keerasin traadist mingi võrgu talle ümber, et oleks võimalik teda puu otsa riputada ja juured väga laiali ei vajuks. Mulle tundus, et õues talle tegelikult väga ei meeldinud. Juurte otsad, mis toas aktiivseks olid, enam edasi ei arenenud ja muutusid halliks, lehti juurde ei tulnud. Võimalik, et taim sai lihtsalt šoki, sest polnud välistingimustega varem kokku puutunud. Kui ta tuppa sai toodud, muutus ta jälle aktiivsemaks. Üritasin siis teda kasvatada riputatult, ilma klaasvaasita nagu kogenumad kasvatajad soovitavad. Aga tuleb tunnistada, et meile see ei sobinud. Taim muutus märkamisväärselt kõbusamaks ja aktiivsemaks jälle siis, kui ta klaasvaasi tagasi panin. Ilmselt jäi kastmist riputatult kasvatamiseks ikkagi liiga väheks. Ma lihtsalt pole nii usin.

Sel suvel teda õue ei viinud. Kasvab endiselt klaasvaasis. Seisab akna juures kummuti peal hommikupäikeses. Suvel oli enamus aega aken lahti ja nii oli ka temperatuuri kõikumine tagatud. Kastan ca 2x nädalas. Kui teised orhideed vajavad tihedamalt kastmist, siis kastan teda ka rohkem. Valan vee vaasi (nii, et vähemalt pooled juurtest oleksid vee sees ja lehekaenlatesse vett ei satuks) ja lasen seista ca pool tundi (väidetavalt pole vandat võimalik üle kasta; ehk tõestavad seda ka need kaks eksperimentaalset nädalavahetuse suplust). Väetamiseks lisan kastmisveele valmis väetiselahust ja lasen tal siis selle lahuse sees veel mõned minutid seista. Nii tuleb kokku selline hästi nõrk väetiselahus, mis ei tee hullu ka igal kastmiskorral kasutades. Siis valan vee ära. Vahel ka duššitan teda. Kuid siis saputan teda tagurpidi, et lehekaenlatest vesi välja tuleks.

Võta sa nüüd kinni, kas meeldib talle seal kapi peal klaasvaasis või on see eelmise suve järelkaja, kuid mingi hetk hakkas ta ajama õievart.

16.august

Minu rõõm oli muidugi suur! Siis selgus, et tuleb 3 õit. Esialgu tegi see mind natuke õnnetuks, et ainult 3 õit, kuid nüüd tagantjärgi olen ma vägagi rahul, et ainult 3 õit.

30. august

7. september

See on lihtsalt uskumatu, aga need 3 õit suudavad terve meie elamise oma aroomiga täita! Ja see aroom võib olla ikka väga vänge! Esialgu mõtlesin, et millega need lapsed jälle hakkama on saanud. Kas nad on mingi mu lõhnavee kuskile laiali valanud või kus need kommid nüüd peidus on, mis sedasi lõhnavad (no nagu lapsepõlves väljamaa marmelaadi kommid lõhnasid, selline magus isuäratav, kuid kohati südant pahaks ajav aroom). Siis taipasin oma lille nuusutada ja asi sai selgeks. See on tema aroom. See pole paha, kuid nagu teatris tekib mõnikord naiste parfüümide üleküllus (jälle üks lapsepõlve lõhn), nii on ka seda kohati liiga palju! Nii palju, et kolisin oma taime teisele korrusele. Tundub, et jahedamates oludes on ka lõhn tagasihoidlikum. Tema õnneks! Ma tõesti ei tea, kui neid õisi oleks hulgim olnud, mis siis oleks saanud! Siis ma ilmselt otsiks talle juba uut kodu. Tulevikule mõeldes muretsen natuke, et kui meil õnnestub mõlemad korrused kasutusele võtta, kuhu ma ta siis aroomitsema saadan... Õied on ju ilusad ja igati minu maitse ja tahaks neid nüüd ikka igal aastal näha :)