Showing posts with label Semi-hüdro. Show all posts
Showing posts with label Semi-hüdro. Show all posts

Wednesday, August 24, 2016

Neli sõsarat

Phalaenopsis Chang Maw Evergreen x 
Cornu-cervi-Su An Criket) green
(Nime kirjapildis pole ma üldse kindel. Nii suutsin sildi pealt välja lugeda, kuid tundub, et vähemalt sulgude algus on puudu.)

Taim on saadud kaks suve tagasi samuti Anne käest. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mulle piisas ainult sellest, et näha taime nimes sõna "green" ning ma olingi müüdud:) Üritasin küll ka googeldada, aga selline pikk nimi ei anna just eriti tulemusi. Nii et sisuliselt ikkagi vaistu pealt ost.
Istutasin ta semi-hüdrosse laavakividesse. On mul õhtuse päikesega aknal. Sai kevadel ka ühele lehele päikesepõletuse (ilmselt tilkus teist taime aknalauale pannes vesi tema lehe peale).Õitsemise ajaks tõstsin aknalaualt kapi peale. Tundub, et praegu talle minu pakutav sobib.  
Kasvatas kaks õievart, millele mõlemale tuli kaks õit. Õitses mitu kuud. Lõhnas õrnalt ja meeldivalt.
23. juuni 2016 grupipilt välguga.
Loomulikus valguses.

Minu kõige rohelisemate õitega taim on nüüdseks õied maha visanud, kuid varred on veel rohelised ja kenad. Kohe neid maha lõikama ei hakka. Vaatan, mis edasi saab. 

Friday, August 12, 2016

Kahel varrel


23. juuni 2016 Sedirea japonica
Seekord ei jõudnudki ilusamaid/paremaid pilte sedireast teha olugigi, et taim oli tubli ja õitses lausa kaks korda. 
Esmalt ühe õievarrega (õite täpset arvu enam ei mäleta aga oli vähem kui eelmisel korral). Peale selle kuivatamist meisterdas imekähku uue õievarre seitsme õiega. 
Ei tea, kas ta tajus mu mõtte ära, et näe, sel aastal õitsemine tagasihoidlikum (see kirjas siin). Või oli see kaks järjestikust õitsemist millestki muust tingitud. Igal juhul mulle sobis ka nii:)
Pildilt on ka kaks õievart näha. Jätsin meelega esimese õievarre kohe lõikamata, et kaks õieart ikka näha oleks.

Tuesday, August 9, 2016

Tibude rivistus

Tibusid loetakse küll sügisel, kuid minu Dendrobium densiflorum lõi omad õied valla südasuvel.
Õigupoolest ei osanud/julgenud ma õitsemist oodatagi/lootagi. Olin just imetlenud teiste orhideekasvatajate kollaseõielisi dendrobiume ja mõelnud, et minu omad ei õitse niipea, kui tuli üllatus. Mingid moodustised varrel. Pildile said nad esimest korda püütud ca nädal hiljem.
Dendrobium densiflorumi pungad 23. juuni 2016
Ma läksin sellest kohe nii elevile, et keksisin ilmselt mitu päeva veel ringi rõõmus naeratus näol:) Ise samal ajal mõeldes, et millega ma küll selle olen nüüd ära teeninud. Minu taim jääb ju korralikele isenditele kabariitidelt ikkagi kõvasti alla. Varred võiks 2x pikemad olla. Aga näe. Tõsta taim teise kohta, kus aknast värsket õueõhku peale tuleb ja voilaa!  2 õisikut nagu naksti kasvamas.
27. juuni 2016
Pealegi on mul dendrobiumidega selline suhe, et minu juures jäävad ellu (just nimelt jäävad ellu, mitte ei nautle) vaid kõige tugevamad. Kuid päevad läksid, õisikud venisid, õienupud kosusid ja oligi aeg esimesi õisi avama hakata.
Dendrobium densiflorumi esimesed õied 1. juuli 2016.
Õisik täies mõõtmes 1.juuli2016.
Teine õisik samal ajal alles kasvas.
Alles nupus olev õisik 1.juuli 2016.
Paar päeva veel ja õied olidki mõlemal õisikul lahti:
Täies õiteilus 4. juuli 2016.

Kogu taim pealtvaates 4.juuli 2016.
Portreefoto 4. juuli 2016.
Andmed:
Dendrobium densiflorum
Pärit Shwerterist.
Minu juures kasvanud alates 2008 aasta juunist.
Istutatud eelmise aasta kevadel kergkruusa semi-hüdrosse.
Esimene õitsemine

Kui nüüd selle õitsemise põhjuste üle järele mõelda, siis arvan, et rohkem kui avatud aknast tulenev temperatuuri kõikumine mängis selles rolli ikkagi semi-hüdrosse istutamine. Ta on mul varasematel aastatel isegi õues suvitanud, rääkimata avatud aknast toas, kuid õitsemiseks pole sellest varem piisanud. Nüüd on ta üle aasta olnud semi-hüdros ja ilmselt toimib kombinatsioon mina + semi-hüdro + dendrobium paremini kui mina + substraat + dendrobium. 

Wednesday, March 25, 2015

Taltsutatud või lihtsalt õnnelik juhus?


Tegelikult ei julge ma öelda, et olen nüüd selle kaunitari taltsutanud. Ei saa veel kindel olla. Ühekordne õitsemine ei näita veel midagi. Oleks juba mitmes õitsemine minu juures, siis ehk võiks juba kergemalt hingata ja öelda, et oleme ühise keele leidnud, üksteisega kohanenud, üksteist taltsutanud, sobime omavahel ja mõistame üksteist...
Ei, praegu seda kõike veel öelda ei julge.

Aga nende õite üle olen õnnelik küll!

Et siis tegu minu Sedirea japonicaga. Saabus minu juurde 2010 aasta aprillis Nardottost. Kasvas esialgu potis tavalises substraadis. Oli rõõmus ja rõõsa. Kasvatas juuri ja lehti aga ei õitsenud. Ei õitsenud riiulil kasvades. Ei õitsenud aknalaual kasvades. Midagi jäi puudu... Või vastupidi oli üle. Orhideefoorumist (rahu ta põrmule!) sain teada, et tahab talvel natuke jahedamat ja vähem kastmist. Proovisin neid juhiseid järgida, kuid ka see ei aidanud. 
Ja siis eelmisel aastal nägin kellegi (vabandust! enam ei mäleta kelle taimega tegu oli) taime, mis kasvas semi-hüdros ja õitses kenasti. No ja peale seda, kolisin oma taime ka semi-hüdrosse. Uueks koduks sai suurem (üle 0,5l) õlletops. (Suuri õlletopse on mitmes mõõdus. On neid, mis suht täpselt 0,5l ja neid, millel 0,5l märk on ca 1,5cm allpool topsi äärt. Ehk need siis on natuke kõrgemad ja suuremale taimele semi-hüdroks mu meelest natuke paremad.) Sisuks sai kergkruus. Taime asukohaks sai lõunapoolne aken, kus meie halva suusailma korral üksikutel kordadel temperatuur ka 12 C kandis ära käis. Kuid need korrad olid üksikud erandid. Püsivalt oli temperatuur ikkagi seal 18C kandis. Õhuniiskus ka kohati päris kõrge. Vahepeal eriti ei kastnud (lasin veel alt ära kaduda). Siis aga avastasin õievarre ja hakkasin hoogsamalt kastma ja natuke väetama ka. Ikka tasa ja targu.
Ja lõpuks need õied tulidki.

Semi-hüdrosse kolides (15.05.2014) oli taim sellises seisus:

















Taim sai pildistatud ühelt ja siis teiselt poolt. Lehti oli, juuri oli, aga midagi jäi ikkagi puudu, sest õisi ta ei näidanud.

Õievars kasvab (29.12.2014):

Esimesed õied avanevad (12.01.2015):

Juba rohkem õisi lahti (22.01.2015):




Piltide pealt siis ka ilusti näha, et peale semi-hüdrosse istutamist kaotas taim mõned lehed ehk leherosett enam nii võimas pole. Potis on ka mõned juured otsad andnud. Kuid see on normaalne, sest kõik juured ei kohastu uue (niiskema) elukeskkonnaga. Poti keskel paistab vetikat, kuid sellest ma ennast häirida ei lase. Minu meelest taim ka mitte. Allpool pole seepärast vetikat, et ta seisab otsapidi sellesama oranži lillepoti sees, mille peal ma teda pildistasin ja valgus alla ei paista.
Õitsemine kestis pea 2 kuud ja õisi oli 10. Võibolla oleks ta isegi kauem õitsenud, kuid mu kõige noorem näitas tema suhtes üles natuke liiga suurt huvi ja taim sai natuke räsida. See on lihtsalt uskumatu, kui kiiresti ja täpselt suudavad pisikesed end liigutada, kui midagi ihaldusväärset ja huvitavat märkavad. Näitasin pisikesele ilusaid õisi ja tema tegi kiire liigutuse ja püüdis paar viimast neist hoopis oma pihku.
Õnneks on sedirea ise tunduvalt viisakam ja paremini kasvatatud tegelane. Teised kasvatajad on ikka kirjutanud ka tema aroomist, aga meie oma oli nii viisakas, et oma parfüümi ta laiali ei pillanud. Kui oleks ikka aroomitsema hakanud, siis oleks ta pagendusse ka saadetud, sest mõned on meil siin lõhnade suhtes natuke tundlikud ja ma pole kindel, kas ma isegi oleks suutnud seda välja kannatada. (Mäletan veel seda lapsepõlve juhtumit, kus aknal olnud hüatsindi aroom mul südame pahaks ajas.) No eks teda sai muidugi ka hoiatatud, et liigne agarus lõhnade lainel võib kaasa tuua teatud tagajärgi. Ju ta sai mu jutust aru ja hoidis end tagasi. Kui teda kastsin, siis nina juures oli lõhna tunda küll, kuid ilmselt siiski tänu aknapealsele jahedusele, polnud toas eriti midagi tunda. Läks hästi, keegi ei tundnud end häirituna. Ja nüüd, kui õitsemine on läbi, on sedirea pühendunud uue lehe kasvatamisele. Sellega tegi ta vaikselt algust juba poole õitsemise peal ja tänaseks on leht juba peaaegu täismõõduline.

Wednesday, February 25, 2015

Hei, Carol!

Vahepeal on siin jälle pikalt vaikus olnud...
Asi pole mitte selles, et poleks millestki kirjutada või millegagi uhkustada. On küll :) Aga ma lihtsalt pole sellest kirjutamiseni jõudnud. Katsun nüüd riburada pidi jälle järje peale jõuda.

Alustuseks jälle "võõrad suled" ehk üks õitseja mu ema aknalaualt, kes oma õitega meid juba eelmise (2014. aasta) septembris, oktoobris, novembris rõõmustas. 

Lubage esitleda: 
Phragmipedium Carol Kanzer

Taim sai tellitud Ecuagenerast ja meieni jõudis 2012 aasta aprillis paljasjuursena.

Õigupoolest on tegu päris pisikese taimega. Muidugi mitte mini. Aga võrreldes taimekasvatusprojekti phragmipedium longifoliumiga on see tegelane ikka kääbuse mõõtu ja seepärast ei osanud ma üldse kahtlustadagi, et ta võiks õitsema minna. Tõsi uue võrsetipu ilmumine seda küll vaikselt vihjas, kuid jällegi mu projekti phragmipedium kasvatab juba mitmendat võrset aga õisi pole veel kuskilpoolt näha.
19. oktoober 2014

Carol kasvab õhtupäikeses aknalaual kergkruusa sees semi-hüdros. Potiks on mu mäletamist mööda 0,5liitrine läbipaistev jogurtitops (ma kahtlustan, et ma pole ainus, kes aeg-ajalt poes toidukraami pakendi läbipaistvuse ja suuruse ja istutuspotiks sobivuse järgi valib) ja sellega on ta savist ümbrispoti sees. Ehk siis juured valgust ei saa ja tänu ümbrispotile ei kao ka niiskus nii kiiresti ära. Sellistes tingimustes on ta kasvanud kogu meie juures elamise aja ehk siis alates saabumisest.

23. august 2014 - õievars kasvab
Juurekava on tal vägagi korralik. Just enne seda, kui ta õitsemisplaane välja näitama hakkas, pidasin mina plaani, et peaks ta (kevadel) suuremasse potti istutama, sest juuri on palju ja taim ise pisemapoolne. Tema aga tahtis mulle näidata, et "minuga on kõik korras" ja hakkas hoopis õievart kasvatama. Nüüd ma ei teagi, kas hakkan teda ümber istutama või lasen tal olla. Enne tuleks muidugi ka sobiv istutusnõu leida, mis oleks paraja suurusega ja millesse auke teha poleks väga keeruline.

Süüa ja juua saab ta regulaarselt 2x nädalas. Kolmapäev ja laupäev on tavaliselt need päevad, kui ema oma taimi kastab/pritsib ja väetab. (Seda viimast ikka väetisepudelil toodud sageduse ja kangusega, mitte igal korral.) Kuna ta kasvab semi-hüdros, siis jääb peale kastmist poti põhja ca 1,5cm vee reservuaar. (Kastetakse, siis valatakse väetisevesi läbi ja siis lastakse korra veel puhas vesi potist läbi ehk väetiselahust sinna alla seisma ei jäeta.) Talvisel ajal 2x nädalas kasta pole vaja ja selle asemel pritsitakse juuri. Suvel võiks vahel tihedamini vett anda, sest vesi saab alt otsa juba mõni aeg enne uut kastmiskorda.

Õitsedes oli korraga lahti üks õis, kuigi rõõmustas ta meid järgemööda lausa kolme õiega. 
Praegugi on veel õievars ilus roheline ja selle tipus rõõmustavalt kahtlane pung, millest edaspidi ehk veel õisi võib tulla.

Kahjuks pole mul Caroli juurtest ühtegi pilti ja see taime üldpilt on ka na kipakas ja kõver aga annab ehk siiski kogu taimest natuke rohkem aimu.

Tuesday, April 1, 2014

Hetkeseis - märts 2014

Kevad on käes ja seda on näha nüüd ka mu phragmipediumi potis - välguvad esimesed valged juurte otsad!


 Ma juba jõudsingi muretsema hakata, et miks taim kasvatab uut võrset aga juurte pool pole mingit arengut näha. Tore, et see mure nüüd murtud on ja ka potis on rõõmustavad arengud toimumas.

Eelmine kord siin kirjutasin, et mulle tundub, et taim tahaks kolida. Minu hoovõtt võttis päris kaua aega, kuid novembris sai kolimine siiski ette võetud. 
Siin istutuseelne pilt taimest:

Sellises seisus olid istutamise ajal juured:

Istutades oli näha ka uus võrse:

Potiks sai sedakorda mingi silinderjas kuivaine tops. (Augud põhja puuris meespool.) Istutusseguks ikka kergkruus (viimane ilus kergkruus, rohkem pole seda kuskil müügil näinud) ja meetod jäi ka samaks ehk siis ikka semi-hüdro. Istutatud taimest tegin pilti detsembris.
Kogu taim:


Tundus, et taim ei pahandanud. Juured küll massilisi kasvumärke ei ilmutanud, kuid uus võrse kasvas päris kenasti. 
Uus võrse areneb:

Aktiivne juureke (ainuke või ainuke, mis nähtaval oli) peale ümberistutust:

Mingit lisavalgust talvel ta ei saanud. Kasvukohaks aknaaluse kapi pealne. Aknast sisse paistmas hommikupäike. Talvel kastsin vastavalt vajadusele. Alla tavaliselt maksimum koguses vett ei jätnud vaid valasin seda natuke vähemaks. Ei väetanud (kuna aktiivseid juuri ei paistnud). Nüüdseks on taim selline:


Eriti tore on see, et uus võrse on päris tublisti kasvanud ja lisaks märkasin täna, et kasvama on hakanud ka teine uus võrse:

Mina olen rahul, et mu taim nii tulbi on:) Kuid õitest siiski veel unistada ei julge.

Wednesday, September 18, 2013

Hetkeseis

Pikalt pole valgustanud Orhideefoorumi taimekasvatusprojekti seisu. Viimati sai seda tehtud maikuus 2012. Peale Phragmipedium longifoliumi semi-hüdrosse paigutamist. 
Seis oli siis selline:
Mai 2012
Vahepealsel ajal pole ma tema kasvatamises midagi muutnud. Kasvab endiselt semi-hüdros kergkruusa sees. On kasvatanud juuri ja lehti. Mõne lehe kuivatanud.
Praegu näeb välja selline:
September 2012
 Uues kodus on tema kasvukohaks aknaesine kapipealne (hetkel õhukese kardinaga taga), kuhu paistab hommikupäike. Nagu pildilt näha, meeldib päike ka vetikale ja samblale, mis kergkruusal elutsema on hakanud. 
Mulle tundub, et taim on natuke õnnetu, kuigi juurtel pole ju väga vigagi:
Juured
Aktiivsed juuretipud
Mul on tunne, et ta tahaks sügavamale istutamist ja ehk ka suuremat/sügavamat nõud. 
Küsin targematelt nõu ja siis äkki läheb ümberistutamiseks. Tahaks ikka ta semi-hüdrosse jätta, kuid siis pean leidma sobivas suuruses (ca 750-1000ml), küllaltki sügava plastnõu, millele saab augud alumisse äärde teha.

Phragi varasem areng on jäädvustatud siin ja siin.

Sunday, May 20, 2012

Phragmipediumi uus kodu ja kohanemine


Minu katsealune kasvas ja kosus oma DCMist pesas päris kenasti, aga DCM ise nägi natuke kahtlane välja. Paiguti ilmusid substraadile valged täpikesed ja see tegi mu murelikuks. Vältimaks edasisi halbu arenguid otsustasin ta kolida uude koju. Kuna kõik meie projektiosalised olid oma taimed mu mäletamist mööda DCMi pannud, siis mõtlesin nüüd teha katset huvitavamaks ja istutasin enda oma hoopis kergkruusa semi-hüdrosse. Anumaks sobis väga hästi Pajumäe talu 0,5l jogurtitops, mis nüüd on ilusti läbipaistev ja mille põhjast ka 2 cm kõrgusele sai kuumutatud naaskliga ilusti augud sisse teha. Kergkruus sai eelnevalt pestud ja loputatud ja leotatud. Phragmipedium sai sisse kolitud aprilli algul ja siis nägi ta välja selline:

Praegu mulle tundub, et taim on oma uue koduga igati rahul: uued avaramad võimalused, suurem niiskus. Ka uus leht on edasi arenenud. Ja mis peamine. Eelmisel nädalal (ehk siis natuke üle kuu aja peale kolimist) jõudsid 2 esimest juureotsa poti ääreni! Mina olen rahul, sest tundub, et mu phragmipedium on ka rahul ;)