Kampsun väiksele mehele

Vahepeal olen natuke ka vardaid keerutanud ja siin ta nüüd on: väike kampsun väiksele mehele. Lõng Novita Tico tico (kulu 165g), vardad 2,5. Kuna ma ei viitsinud ainult labases koes kampsunit teha (see tundus nii igav), siis sai väike muster ka sisse. Natuke trikitamist nõudis ka lõnga värvijooksude kokkuajamine, sest ma tahtsin et varrukad oleksid ikka ühtemoodi ja kaeluse kõrvalt ühtemoodi jne.
Kampsuni lõng pole nii erk nagu piltidele jäi. Selle pildistamise värgi pean tõsiselt ette võtma.

Tükike Hawaid

Üks ilus roheline õitseja minu „aiast“: Blc Hawaiian Passion. Minu juures kasvanud viimased 4 aastat ja  neist kolmel viimasel mind ka õitega rõõmustanud. Õite arv jäänud ikka sinna 3 ringi. Lõhnab päris meeldivalt ja delikaatselt. Istutatud küllaltki suuretükilisse kooresubstraati. Vett saab vastavalt vajadusele, kas kiiruputuse (mingil juhul ei vetita, max paar minutit), läbikastmise või pritsiga. Vahel saab ka väetisevett (peale kastmist väetiseveega kastes). Kasvab aknalaual, kus palju valgust ja suveti on tugeva (hommiku ja lõuna) päikese eest ka natuke varjutatud.  

Lammas siin või lammas seal

Nädala algul oli meie kodus tunda teatavat ärevust. Nimelt rippus jälle õhus küsimus „kas on lammas?“.

Nädalavahetusega tekkis meie külmkappi kaks hakkliha: kalkuni oma ja talle oma. Esmaspäeva õhtuks olin ma ühest teinud kotletid ja teine oli maitseainetega pandud seisma ja järgmist päeva ootama. Aga kumb neist on nüüd lammas? See oli mu kallima esmaspäevaõhtune põhiprobleem. Tükk aega üritas ta välja selgitada millega tegu. Kusjuures ta ei uskunud mu ausaid vastuseid. Ikka ja jälle tuli ta sama küsimuse juurde tagasi. Lõpuks hakkas see olukord mulle juba päris nalja tegema ja ma teatasin talle, et mina ei ütle enam midagi ja homme õhtul saab ta selguse majja. Pika hambaga sõi ta esmaspäeva õhtul siiski paar kotletti ära olles ilmselt üsna veendunud, et tegu on lambalihaga (sest ainult kalkun see ju ei ole).

Ja nii nagu ma öelnud olin, sai ta teisipäeval liharulle süües kohe aru, et esmaspäeva õhtul olid laual siiski kalkuni hakklihast kotletid. Tema tubliduse ja arengu kinnituseks tuleb siiski märkida, et talle tõstetud liharulli sõi ta kenasti ära, kuigi juurde ei võtnud.

Kuna olukord oli nii pinev, siis jäid pildid tegemata. Kes aga aimu tahab saada, mis meil laual oli, see vaadaku oktoobrikuu Oma Maitsest üle lambaliharullid aedubadega ja kreeka pere ahjuvormi retseptid.

Tubli tänaja

Üks tubli õitseja veel. Sellel suvel juba viiendat korda õitsemas ja kolmandat korda kahe õievarrega! Õied muidu küllaltki pisikesed. Vast nii umbes minu näpuotsa suurused aga kobaras koos. Uusi bulbe ta minu juures kasvatanud ei ole. Ainult õitsenud ja jälle õitsenud. Ma ei tea, millega ma tema tubliduse küll ära olen teeninud… Kuigi jah, tegelikult vist tean. Tema ümberistutamisel oli poja väga ametis ja tahtis ise kõike teha. Nii oli minu mureks taime potis paigal hoida ja potti keerata ja vaadata, et poja oma koorepuru kühveldamisega liiga hoogu ei satu. Põhitöö tegi väikene mees ära. Istutusprotsessi lõpus sai siis taimele sõnad peale loetud, et ta ikka ilusti õitseks ja kasvaks. Eks ta nüüd pojale tänutäheks õitsebki :)

Ahjaa! Taimeks siis Cirrhopetalum guttulatum. Soetatud eelmise aasta lõpus Stockelbusch-Orchideen.com-ist.

Kodune Aida

Üks praegune õitseja: Doritaenopsis „Aida“.

Saadud meie kohalikust kaubandusest selle nime all mõned aastad tagasi. Toona said temaga koos priiküüdi minu poole ka villtäid. Viimased sai siis pidulikult vastu võetud ja neile ikka kangemat kraami pakutud. Minu ja Aida õnneks ei pidanud villtäid viinavõtmisele vastu ja lahkusid meie juurest riburada pidi. 
Peale seda on Aida kosunud ja kasvanud ja nüüd siis järjekordselt õitsemas. Vaatame kauaks seda õiteilu seekord jagub.

Hautis ...lihaga

Kiire päev oli. Ka söök sai kiirelt tehtud ja siis kodust välja tormatud. Uksel sai just koju naasnud mehele veel hõigatud, et söök on potis pliidi peal, tahab äkki veel maitsestamist, aga peaks valmis olema. Ega ma lootnudki, et see söök tema poolt mingit vastukaja tekitaks ning pealgi pidi ta peagi trenni minema (enne seda ta kodus ju ei söö). Aga vähemalt on peagi ülestõusva poja jaoks söök olemas.
Tulin pea paar tundi hiljem koju tagasi ja tõstsin endalegi potist süüa. Ma polnud veel eriti mekkidagi jõudnud, kui kallis juba teatas, et täitsa hea söök, ma ka võtsin. See oli küll täielik uudis ja ma jäin teda vist väga üllatusliku näoga vaatama. Hea, et ma veel sööki kurku ei tõmmanud ja köhima ei hakanud. No sekund hiljem ma muidugi mõistsin oma viga, kuid kallim oli mu kohmetust juba märganud ja omad järeldused teinud. Igal juhul hakkas ta kohe halba aimama ja uuris kahtlustavalt: "Mis on?" Kuna mu reaktsioon oli mind juba reetnud, siis polnud mingit mõtet enam ka tõde varjata. Ma olin söögiks teinud täna lambaliha. Arvestusega, et söön mina ja sööb poja. Kallim ju (vähemalt kodus) lambaliha ei söö. Vähemalt teadlikult mitte...
Ega see uudis kallimale muidugi meeltmööda olnud. Ja ta tunnistas ka, et oli seda süües isegi kahtlustanud. Võta nüüd kinni, kas see nii ka oli, kuigi eks tal ole ju minuga natuke kogemusi ka. On juhtunud, et ma talle alati ei räägi, mis kõik söögis on, sest tean, et muidu ta seda ei söö. Seekord aga polnud mul üldse plaaniski temaga trikitama hakata. 

Ahjaa, söögiks olid vahemere köögiviljad lambalihaga. Retsept www.nami-nami.ee

Moonid, moonid, moonid...

See on siidsall, millest ma kohe pean kirjutama. Üks sall, mis mind endasse haaras.

Ilmselt oli see mõte mu sees juba jupp aega olnud kuni ükskord leidis väljapääsu ja siidile maandus.

Mitmed aastad tagasi kasvasid maal vanaema juures lillepeenras just sellised moonid. Igal aastal paelusid nad mind oma õitega. Ilusad, õrnad, haprad ja uhked. Ja samas nii kaduvad... Natukenegi suurem tuulehoog võis neilt osa nende ilust röövida. Maal olles võisin rahumeeli ainult trepil istuda ja neid kaarduvaid, nõtkeid varsi ja säravalt punaseid õisi vaadata. Toona sai tehtud visandeid ja hulgaliselt kaadreid ja isegi üks akvarell nendest kaunitaridest. Salli maalima asudes sai need jäädvustused üles otsitud ja meenutatud, meenutatud, meenutatud...

See, mis sinna salli peale sai, oli ühteaegu igatsus ja meenutus ja kummardus nendele moonidele ja nende ilule ja ühtlasi kummardus ka vanaemale…