Meie ühine teekond on olnud päris pikk ja ... (hmm, mis sõna peaks siin küll kasutama?)
Edukas selle kohta öelda ei saa, sest õisi pole ma näinud.
Teineteist mõistev - ilmselt ka mitte, sest midagi jääb ikkagi puudu, et õied teda kaunistaksid.
Komplitseeritud - nagu ka päris mitte, sest uusi võrseid ja juuri ta ju ajab, kuigi jah, ikka see õite teema.
Seega ütleme lihtsalt, et meie ühine teekond on olnud pikk. Saanud alguse juba aastate eest (täpsemalt 2009 aasta suvest), mil ta Schwerterist tellitud sai. Tähistasime sel suvel oma viiendat kooselu aastapäeva:) Selle aja jooksul on taim kasvatanud juuri ja uusi kasve ja näeb hetkel päris kobe (vähemalt minu meelst) välja. Kuid jah, seda kroonijuveeli - õisi - pole ma tema käest välja meelitanud. Algselt arvasin, et korteri tingimustes, kus temperatuur tema jaoks liiga ühtlane ja niiskust ka ikka väga vähe, ongi keeruline teda õitsema saada. Algul kasvas ta ka riiuli peal ja seal temperatuur tõesti suurt ei kõikunud ja talvisest jahedusest võis ainult unistada. Siis kolis ta aknalauale, kus värske õhk ja aknaklaasi jahedus oleksid võinud talle meelepärasemad olla. Siis mingi hetk sai ta lausa niisutuskasti peale mõnulema, kuid õite koha pealt valitses ikkagi vaikus.
2012 aasta sügisest sai ta istutatud ümber minu enda tehtud potti. Pole klassikaline neofi pott, kuid selline õhtusaukudega ja spetsiaalselt talle tehtud värk.
 |
| Pestud ja kammitud taim enne uude potti kolimist |
Istutusmeetod on ka tavaline ehk siis suuretükiline koor ja pealpool natuke sammalt. (Klassikaline samblapall tundub liiga töömahukas meetod minu jaoks olema.)
 |
| Uues potis |
Nüüd oleme koos terve aastakese pesitsenud omas majas. See on tähendanud neofi jaoks suvitamist õues (õhuniiskus ja hea temperatuuri kõikumine). Lisaks veel ka (loodetavasti) mõnus "talvepuhkus" kahe (vana puit)akna vahel, mis kestis tal senikaua kuni jäälilled aknale tulid ja ma otsustasin ta tagasi soojematesse oludesse komandeerida. Sel puhkuseperioodil ta mingit vett ei saanud. Õhuniiskus tundus kahe klaasi vahel ok olevat ja pealegi tundus liiga tülikas kõik muud taimed tema kastmiseks eest ära tõsta ja siis jälle tagasi panna. Pealegi kartsin, et liigne niiskus võib jahedates oludes talle saatuslikuks saada. Ehk siis need kaks asjaolu sättisid mu lootused ja ootused selleks kevadeks päris kõrgeks, et ehk nüüd ometi!
 |
| Taim selle aasta aprilli lõpus |
 |
| Juured |
Ja siis hakkasid orhideefoorumisse ja näoraamatusse ilmuma ühe ja teise kasvataja pildid oma õitsvast taimest. Minu oma ei teinud midagi. (Vabandust! Juurte otsad olid aktiivsed ja võrsed ajasid uusi lehti, seega ei saa teda laiskuses süüdistada.) Nüüd ilmusid välja kolm uut võrset! Väga tubli! Aga palun, PALUN (!) õisi ka!
 |
| Siit tuleb 3 uut võrset |
 |
| Midagi piilub |
;Selle postituse tarvis taime pildistades leidsin neljanda mügariku veel. On teine tunduvalt kõrgemal, kui uued võrsed, kuid tõesõna, ei julge lootagi! Näeb piisavalt kahtlane välja, et ikkagi osutuda uueks võrseks. Või ehk siiski??? Või siiski pigem mitte... oh, jah...
Natuke lähemalt kasvatusest ka, et mis tingimusi ma talle praegu (viimase aasta jooksul) pakun.
Kasvab aknalaual, õhtupäikeses. Tema lähedal on üks topsik veega, mis võiks aidata liigse kuivuse ja palavuse korral. Kastan nii, et pistan ta potiga vette. Lasen olla, siis sorts valmissegatud väetist (DCM) vette, lasen veel natuke olla ja siis tõstan välja. Vahel pritsin juuri ka. Kastan nii tihti kui meeles on ja vajalik tundub, ehk siis talvel ca 2x nädalas. Suvise kuumaga rohkem. Sel suvel pole veel õue viinud. Vist ei viigi.
