Monday, August 17, 2015

Roheline hiiglane 2015

Mu ema võimas ja ilus blc on jälle õitsemas. 
Seekord mingit pikka juttu ei tee ja mingeid ilupilte (või midagi, mis selle poole natukenegi püüdleks) ei postita. Kiirkorras sai tehtud ainult paar klõpsu koos mõõdulindiga. 

2015
Brassolaeliacattleya Ports of Paradise "Glenervrie's green giant"
Uusi võrseid 4.
Õisi võrsetel vastavalt 3 + 2 + 2 + 2, seega kokku 9, (uus rekord).
Ühe õie läbimõõt ca 15cm.

Taime enda siruulatus (õitest õiteni) sinna 80-85 cm kanti.

Selleaastaste võrsete kõrgus (poti pinnalt lehe tipuni) ca 47 cm.

Õied lõhnavad endiselt võimsalt.
Mu meespool tunnistas, et meie juures oleks taim juba kodust välja tõstetud (vast ikka kasvuhoonesse komandeeringusse mitte õue). Kuna ema juures seda võimalust pole, siis kolisime ajutiselt taime kööki, et kannataks toas olla ja magada. Aknad on muidugi pidevalt avatud, et õhk liiguks.
Aga no need õied on ikkagi väga, väga, väga ilusad! Nii minu silma järele :)

Varasemate aastate info siin.


Wednesday, July 15, 2015

Varajane Vanda


Sel aastal otsustas mu Vanda denisoniana end varem õitsema sättida. Eelmisel aastal asus ta selle kallale alles augustis ja õitses septembris. Sel korral hakkas juba mai keskpaigas õievart kasvatama. Ja see kasvamine käib tal päris kähku. Sedakorda andis lootust rohkematele õitele. Tundus viis pisikest punga olevat. Aga ju jäi siis kastmist ikkagi väheks, et tipust kaks punga ära kuivatas ja õitsemisvalmis sai ikkagi jälle kolm õit. Täpselt sama palju kui eelmisel korral.
Ja õied kestsid seekord ka sama kaua - mõned päevad üle kuu.

19.05.2015 õievars on lehekaenlast välja roninud.
07.06.2015 õied on avanenud ja on üsna rohekad.
24.06.2015 vanemad õied on hoopis teist tooni.

Vahepealse ajaga on muutunud see, et kolisin ta klaasvaasist jälle välja. Sedakorda enda tehtud aukudega savialusele. Nüüd üritan teda võimalikult tihti duššitada, et tal ikka niiskust oleks.
Muutsin kasvukohta, sest vaasis läksid juured koledaks ja mulle tundus, et elusad juured olid ainult vaasist väljas ja sees andsid kõik otsad. Neid elutuna näivaid juuri ära lõigata ei julgenud, sest väidetavalt pidid vandad selle peale solvuma. Aastate eest ma küll lõikasin tal neid elutuid osasid ära ja mingit solvumist ma ei mäleta, kuid nüüd olen ettevaatlikum ja kohe kääridega kallale ei torma. Mind need vanad juured ei sega ja silma ei riiva. Kuid kui mingi jupp on ikka täitsa ära murdunud ja näha, et seal elu sees pole, siis selle olen ikkagi küll ära võtnud.

Siit natuke aimu taime üldisest väljanägemisest ka. Nii õilmitses ta oma komandeerigu kohas.


Ahjaa, komandeeringusse läks ta ikka jälle oma aroomi pärast. Meeletult magus marmelaadi komm! Lõhnab just õhtupoole ja eriti siis kui tema pool kandis liikuda.

Wednesday, March 25, 2015

Taltsutatud või lihtsalt õnnelik juhus?


Tegelikult ei julge ma öelda, et olen nüüd selle kaunitari taltsutanud. Ei saa veel kindel olla. Ühekordne õitsemine ei näita veel midagi. Oleks juba mitmes õitsemine minu juures, siis ehk võiks juba kergemalt hingata ja öelda, et oleme ühise keele leidnud, üksteisega kohanenud, üksteist taltsutanud, sobime omavahel ja mõistame üksteist...
Ei, praegu seda kõike veel öelda ei julge.

Aga nende õite üle olen õnnelik küll!

Et siis tegu minu Sedirea japonicaga. Saabus minu juurde 2010 aasta aprillis Nardottost. Kasvas esialgu potis tavalises substraadis. Oli rõõmus ja rõõsa. Kasvatas juuri ja lehti aga ei õitsenud. Ei õitsenud riiulil kasvades. Ei õitsenud aknalaual kasvades. Midagi jäi puudu... Või vastupidi oli üle. Orhideefoorumist (rahu ta põrmule!) sain teada, et tahab talvel natuke jahedamat ja vähem kastmist. Proovisin neid juhiseid järgida, kuid ka see ei aidanud. 
Ja siis eelmisel aastal nägin kellegi (vabandust! enam ei mäleta kelle taimega tegu oli) taime, mis kasvas semi-hüdros ja õitses kenasti. No ja peale seda, kolisin oma taime ka semi-hüdrosse. Uueks koduks sai suurem (üle 0,5l) õlletops. (Suuri õlletopse on mitmes mõõdus. On neid, mis suht täpselt 0,5l ja neid, millel 0,5l märk on ca 1,5cm allpool topsi äärt. Ehk need siis on natuke kõrgemad ja suuremale taimele semi-hüdroks mu meelest natuke paremad.) Sisuks sai kergkruus. Taime asukohaks sai lõunapoolne aken, kus meie halva suusailma korral üksikutel kordadel temperatuur ka 12 C kandis ära käis. Kuid need korrad olid üksikud erandid. Püsivalt oli temperatuur ikkagi seal 18C kandis. Õhuniiskus ka kohati päris kõrge. Vahepeal eriti ei kastnud (lasin veel alt ära kaduda). Siis aga avastasin õievarre ja hakkasin hoogsamalt kastma ja natuke väetama ka. Ikka tasa ja targu.
Ja lõpuks need õied tulidki.

Semi-hüdrosse kolides (15.05.2014) oli taim sellises seisus:

















Taim sai pildistatud ühelt ja siis teiselt poolt. Lehti oli, juuri oli, aga midagi jäi ikkagi puudu, sest õisi ta ei näidanud.

Õievars kasvab (29.12.2014):

Esimesed õied avanevad (12.01.2015):

Juba rohkem õisi lahti (22.01.2015):




Piltide pealt siis ka ilusti näha, et peale semi-hüdrosse istutamist kaotas taim mõned lehed ehk leherosett enam nii võimas pole. Potis on ka mõned juured otsad andnud. Kuid see on normaalne, sest kõik juured ei kohastu uue (niiskema) elukeskkonnaga. Poti keskel paistab vetikat, kuid sellest ma ennast häirida ei lase. Minu meelest taim ka mitte. Allpool pole seepärast vetikat, et ta seisab otsapidi sellesama oranži lillepoti sees, mille peal ma teda pildistasin ja valgus alla ei paista.
Õitsemine kestis pea 2 kuud ja õisi oli 10. Võibolla oleks ta isegi kauem õitsenud, kuid mu kõige noorem näitas tema suhtes üles natuke liiga suurt huvi ja taim sai natuke räsida. See on lihtsalt uskumatu, kui kiiresti ja täpselt suudavad pisikesed end liigutada, kui midagi ihaldusväärset ja huvitavat märkavad. Näitasin pisikesele ilusaid õisi ja tema tegi kiire liigutuse ja püüdis paar viimast neist hoopis oma pihku.
Õnneks on sedirea ise tunduvalt viisakam ja paremini kasvatatud tegelane. Teised kasvatajad on ikka kirjutanud ka tema aroomist, aga meie oma oli nii viisakas, et oma parfüümi ta laiali ei pillanud. Kui oleks ikka aroomitsema hakanud, siis oleks ta pagendusse ka saadetud, sest mõned on meil siin lõhnade suhtes natuke tundlikud ja ma pole kindel, kas ma isegi oleks suutnud seda välja kannatada. (Mäletan veel seda lapsepõlve juhtumit, kus aknal olnud hüatsindi aroom mul südame pahaks ajas.) No eks teda sai muidugi ka hoiatatud, et liigne agarus lõhnade lainel võib kaasa tuua teatud tagajärgi. Ju ta sai mu jutust aru ja hoidis end tagasi. Kui teda kastsin, siis nina juures oli lõhna tunda küll, kuid ilmselt siiski tänu aknapealsele jahedusele, polnud toas eriti midagi tunda. Läks hästi, keegi ei tundnud end häirituna. Ja nüüd, kui õitsemine on läbi, on sedirea pühendunud uue lehe kasvatamisele. Sellega tegi ta vaikselt algust juba poole õitsemise peal ja tänaseks on leht juba peaaegu täismõõduline.

Friday, March 6, 2015

Lindude söögimaja

Meie lasteaias on tore komme igal aastal isadepäeva eel paluda isadel ja lastel koos midagi meisterdada ning siis neist koos tehtud esemetest isadepäevaks vahva näitus üles panna.

Sel aastal pakkusin oma meesteele välja idee, et nad teeksid koos lindudele söögimaja. Minu ülesandeks oli internetist erinevaid ideid otsida ja siis parimad kallimale ette näidata. Ühte ideaalset näidet ei leidnud, kuid see tuulamine andis mõtteid ja ettepanekuid, mida oma söögimaja juures näha tahaks või teisiti võiks teha, et see paremini meie oludesse sobiks. Näiteks pidasin ma hädavajalikuks, et majal oleks ka laiem katus, et taevast alla sadav vesi otse linnusöögi peale ei sajaks.

Meie meeste maja sai siis selline:

Materjaliks 7- ja 1-liitrine plastpudel, natuke liimi ja mõned kruvid.
7-liitrisest pudelist sai lõigatud söögimaja põhi ja katus. Ehk siis keskmine osa lõigati välja. Põhjale tehti sisse augud, et sinna kogunev vesi saaks ilusti välja valguda. Põhja äär kaeti pudeli keskosastlõigatud plasti ribaga, et see ei oleks lindude jalgadele terav. 
1-liitrisest pudelist sai linnusöögi hoidla, mille küljel, kohe põhja kohal, on avad (ca 2x2cm), kust linnusöök välja alusele voolab. 
Pudelite suudmed on omavahel liimiga ühendatud. Väiksemal pudelil on kork ära võetud, et suurema pudeli korgi eemaldamisel saaks sealtkaudu söögimaja täita. 
Väiksema pudeli põhi on suurema pudeli alusele kruvidega kinnitatud. Algul sai kasutatud sealgi liimi, kuid ilmselt mõjus pidev temperatuuri kõikumine sellele liimile nõrgestavalt, sest söögimaja täitmisel põhjast kinni võttes otsustas see paar korda söögimajast eralduda. Kruvid hoiavad põhjasid aga ilma probleemideta koos.
7-liitrise pudeli sang on väga hea söögimaja riputamiseks. Meil on oksa küljes üks metallist konks, mille külge siis sai selle sangaga söögimaja edukalt riputada. Maja ripub ilusti ja pealegi ei pääse kass ka sellele liiga lähedale.
Söögimaja täitmiseks kasutame 2-liitrist ilma põhjata plastpudelit. Sellega saab söögimaja täita kahel viisil. Kas valades põhjast sööki söögimajja (pudel on siis nagu kühvel) või siis nii, et keerad täitepudelil korgi ära, asetad pudelite suudmed kohakuti ja lased teradel söögimajja voolata.

Minu meelest sai päris hea söögimaja ja senini on ta meid ka igati hästi teeninud. Tundub, et ka meie linnukestele meeldib, sest kostil käivad nad usinalt. Söögimaja tuleb igapäevaselt täita. Korraga mahub maja juurde toimetama mitu linnukest ja põhi kannab ka harakat.
Mis kõige tähtsam, see meeldib ka pojale :) Tema oli isa-poja ühise meisterdamise tulemusega väga rahul ja selle üle väga uhke. Tema jaoks oli tõsine piin jätta lindude söögimaja lasteaeda näitusele, sest ta oleks kohe järgmisel päeval tahtnud selle üles riputada. 
Nüüd aitavad pudilased söögimaja täita ja me kõik koos vaatame, mis linnud seal söömas käivad. Ja tänu söögimajale on meil nüüd ka pidevalt tuvivalve katusel :)

Täppidega roheline

Tegu peaks siis olema Phalaenopsis I-Lan Green Pixie-ga, mis sai soetatud 2012. aasta Tallinna Botaanikaaia orhideenäituselt (mis järjekordselt praegugi käimas). 
Tõsi, nimesilti juures polnud, kuid taimede müügilistis oli ta nii välja hõisatud. 
Ja kui ka pole päris sellenimeline, siis tegelikult, vahet pole, sest mulle meeldib ta ikkagi väga :)

Õitses peale soetamist minu juures nüüd esmakordselt. Minu üllatuseks kasvatas kaks õievart ja kummalegi varrele meisterdas valmis neli õit. 
Oma õied avas novembri lõpus ja tema õiteilu jagus terveks detsembriks ja kauemakski. Kui kauaks täpselt, seda ma öelda ei oskagi, sest unustasin endale üles märkida, millal õied kuivasid. Õievarred on osaliselt veel praegugi rohelised ja vaatan, kas ja mis nendest edasi tuleb. 

Istutatud on ta tavalisse läbipaistvasse orhideepotti. Kõige all suured grillsöe tükid ja selle peal kergkruus. Tundub, et talle sobib. Juured on mu meelest päris kenad.
Kuna elab suhteliselt jahedal aknalaual (temperatuur on vahepeal ca 12 C juures olnud, tavaliselt siiski soojem), siis väga tihti kastma ei pea. Vett saab siis, kui juured kuivad tunduvad.  



Wednesday, February 25, 2015

Hei, Carol!

Vahepeal on siin jälle pikalt vaikus olnud...
Asi pole mitte selles, et poleks millestki kirjutada või millegagi uhkustada. On küll :) Aga ma lihtsalt pole sellest kirjutamiseni jõudnud. Katsun nüüd riburada pidi jälle järje peale jõuda.

Alustuseks jälle "võõrad suled" ehk üks õitseja mu ema aknalaualt, kes oma õitega meid juba eelmise (2014. aasta) septembris, oktoobris, novembris rõõmustas. 

Lubage esitleda: 
Phragmipedium Carol Kanzer

Taim sai tellitud Ecuagenerast ja meieni jõudis 2012 aasta aprillis paljasjuursena.

Õigupoolest on tegu päris pisikese taimega. Muidugi mitte mini. Aga võrreldes taimekasvatusprojekti phragmipedium longifoliumiga on see tegelane ikka kääbuse mõõtu ja seepärast ei osanud ma üldse kahtlustadagi, et ta võiks õitsema minna. Tõsi uue võrsetipu ilmumine seda küll vaikselt vihjas, kuid jällegi mu projekti phragmipedium kasvatab juba mitmendat võrset aga õisi pole veel kuskilpoolt näha.
19. oktoober 2014

Carol kasvab õhtupäikeses aknalaual kergkruusa sees semi-hüdros. Potiks on mu mäletamist mööda 0,5liitrine läbipaistev jogurtitops (ma kahtlustan, et ma pole ainus, kes aeg-ajalt poes toidukraami pakendi läbipaistvuse ja suuruse ja istutuspotiks sobivuse järgi valib) ja sellega on ta savist ümbrispoti sees. Ehk siis juured valgust ei saa ja tänu ümbrispotile ei kao ka niiskus nii kiiresti ära. Sellistes tingimustes on ta kasvanud kogu meie juures elamise aja ehk siis alates saabumisest.

23. august 2014 - õievars kasvab
Juurekava on tal vägagi korralik. Just enne seda, kui ta õitsemisplaane välja näitama hakkas, pidasin mina plaani, et peaks ta (kevadel) suuremasse potti istutama, sest juuri on palju ja taim ise pisemapoolne. Tema aga tahtis mulle näidata, et "minuga on kõik korras" ja hakkas hoopis õievart kasvatama. Nüüd ma ei teagi, kas hakkan teda ümber istutama või lasen tal olla. Enne tuleks muidugi ka sobiv istutusnõu leida, mis oleks paraja suurusega ja millesse auke teha poleks väga keeruline.

Süüa ja juua saab ta regulaarselt 2x nädalas. Kolmapäev ja laupäev on tavaliselt need päevad, kui ema oma taimi kastab/pritsib ja väetab. (Seda viimast ikka väetisepudelil toodud sageduse ja kangusega, mitte igal korral.) Kuna ta kasvab semi-hüdros, siis jääb peale kastmist poti põhja ca 1,5cm vee reservuaar. (Kastetakse, siis valatakse väetisevesi läbi ja siis lastakse korra veel puhas vesi potist läbi ehk väetiselahust sinna alla seisma ei jäeta.) Talvisel ajal 2x nädalas kasta pole vaja ja selle asemel pritsitakse juuri. Suvel võiks vahel tihedamini vett anda, sest vesi saab alt otsa juba mõni aeg enne uut kastmiskorda.

Õitsedes oli korraga lahti üks õis, kuigi rõõmustas ta meid järgemööda lausa kolme õiega. 
Praegugi on veel õievars ilus roheline ja selle tipus rõõmustavalt kahtlane pung, millest edaspidi ehk veel õisi võib tulla.

Kahjuks pole mul Caroli juurtest ühtegi pilti ja see taime üldpilt on ka na kipakas ja kõver aga annab ehk siiski kogu taimest natuke rohkem aimu.