Katsetuste labakud

Lapates üht Novita ajakirja jäid mulle sealt silma kootud ja pesumasinas vilditud labakud. Mõte meeldis. Aga nii nagu seal kirjas oli (jämedast lõngast, täiskasvanu kindad), teha ei tahtnud vaid otsustasin hoopis, et teen peenemast lõngast kahekordsed vilditud labakud pojale. Eesmärk oli saada soojad ja paksud kindad. 

Kuna tegu oli igatpidi eksperimendiga, siis tuulasin oma tagavarasid ja valisin lõngaks „Käsitööga tööle 2“ koolituse raames värvitud 8/2 Raasiku lõnga. Seda oli parasjagu nii vähe, et ma ei osanud temaga midagi muud peale hakata. Katsetamiseks, aga sobis see igati. Vardad võtsin suuremad – 2,5. Kuidagi õnnestus paberile saada ka poja käejälg ja selle ning koeproovi järgi arvutasin välja palju silmi teha. Kuna tahtsin pakse kindaid, siis otsustasin kududa kahekordses koes. Kuna ma seda kunagi polnud  proovinud, siis tuli targast raamatust järgi vaadata, kuidas ringselt seda teha. Polnudki nii keeruline:) 

Kui tavalisi kindaid kududes saab neid vahepeal kandjale kätte proovida, siis vilditava variandi puhul seda teha pole mõtet, sest viltimisel saavutab kinnas alles õige suuruse. Seega oli see paras pimesi kudumine. Ja kui kindad pesumasinasse läksid, siis ootasin ärevus hinges, et mis sealt välja tuleb. Esmalt tuli 2 palli. Aga peale pisikest modelleerimist nägid need täitsa labakute moodi välja. Ja mis peamine, tundusid ka pojale kätte igati sobivat. Nüüd oli jäänud veel viimane lihv ehk sooniku juurdekudumine ja siis olidki kindad valmis. (Soonikut ei kudunud kohe ära, sest tahtsin, et see jääks veniv). Lõpptulemus siis selline:

On ju väike lepatriinu see, jah see…

Kunagi teatas sõbranna Anne, et minu juures vannitoas on lepatriinu lõhn. Et tema on sellist lõhna lapsest saadik nimetanud just nii. Kurbusega tuleb tunnistada, et ma tol hetkel ei adunud, mis lõhna ta silmas pidas. Minu jaoks ei olnud seal vannitoas mingit aroomi. Ei head, ega halba. Lihtsalt lõhnatu koht.

Olgu, ma tean, kuidas lõhnab lutikas. Aga lepatriinu? Ausalt öeldes pole ma kunagi isegi selle peale tulnud, et lepatriinul üldse võiks lõhn olla. Ja hoolimata sellest, et ma ei tea, kuidas lõhnab lepatriinu, mõtlen ma aeg-ajalt vannitoas olles ikka, et ei tea, kas täna tunneks Anne siin jälle lepatriinu lõhna? Selles mõttes on minu jaoks peidus midagi sooja ja salapärast.

Nii ma loodan, et seda lõhna aeg-ajalt ikka meie juures heljub ja osa selle lõhna salapärast ja soojusest on jõudnud ka siia, lepatriinudega rätiku peale.

Jõulukuised pidurüüd

Kuna ma ise sellel aastal väga agar kodukaunistaja ei olnud, siis otsustasid mõned orhideed ise kodu kaunistamisse oma panuse anda. Jõulukuus sättisid pidurüüd selga Howeara „Lava Burst“, Brassocattleya Maikai „Mayumi“, Tricophilia turialbae ja ludisia.

Howeara on ostetud eelmisel aastal Botaanikaaia näituselt. Üldiselt mul peenikesejuurelistega head klappi ei ole, kuid tema on õnneks nii vastupidav isend olnud, et otsustas mind isegi oma punaste õitega rõõmustada. Orhideefoorumis näidatud superõitsejatele jääb ta muidugi alla, aga minu puhul tuleb saavutuseks lugeda isegi seda, et taim elus on. Seega mina olen väga rahul ja loodan ainult, et meie suhe on jätkusuutlik ja üha süvenev:)

Brassocattleya Maikai „Mayumi“ on üks suurepärane tegelane. Igal aastal rõõmustab jõulude paiku mind oma õitega. Õied püsivad nädalaid ja (minu maitsemeelele vastavalt) lähevad järjest heledamaks. (Esialgne roosakas-lilla õis on ikka natuke liiga roosakas-lilla, aga praegune peaaegu valge õis roosakas-lilladega täppidega väga armas.)  Tundub olevat igati lepliku loomuga tegelane (kuidas teisiti ta veel minu juures kasvada ja õitseda suudaks!). Selle aasta õiekobarad on ehk natuke väiksemad kui tavaliselt, kuid see on ka täiesti arusaadav, sest kevade veetis ta oma kitsukeses juuri tihedalt täis potis ning alles vahetult suve hakul sai ta ümberkolitud nati suuremasse. Kusjuures algselt oli plaan ta osadeks jagada, kuid vaadates neid ilusaid tihedaid juuri ei raatsinud mitte neid lõhkuma hakata ja ilma lõhkumiseta teda jagada poleks saanud. Nii sai ta lihtsalt kogu täiega (ka vana substraati ei olnud võimalik eriti eemaldada) suuremasse potti kolitud. Kusjuures ka silt on potis nii kõvasti kinni, et mina seda sealt juurte vahelt kätte ei saa… Siiani oleme kenasti läbi saanud ja tema kasvatamisel ei tee ma midagi keerulist ega kasuta mingeid nippe.

Tricophilia turialbae valged õied meenutavad mulle lendlevaid ingleid. Nad on valged, õhulised ja õrnad. Ilusad ka :) Taime sain sel suvel ühistellimusega Nardottost ja ma ei osanud lootagi, et ta mind juba õitega rõõmustada võiks. Tema aga oli nii lahe ja kinkis mulle kaks õit. Mis veelgi toredam, need kaks õit ei jäänud ainukeseks ning praegu avab ta juba oma järgmist kolme õit ja kui mu luureandmed tõele vastavad, siis tuleb sellele kolmele veel lisa.

Loomulikult kuuluvad talvepimeduse juurde ka ludisia haprad õiekobarad. Juveelitarina on põhirõhk kaunitel tumedatel lehtedel, kuid ka õied on tal tegelikult ilusad. Õite suuruse ja kuju poolest meenutab natuke meie ööviiulit.