Moonid, moonid, moonid...

See on siidsall, millest ma kohe pean kirjutama. Üks sall, mis mind endasse haaras.

Ilmselt oli see mõte mu sees juba jupp aega olnud kuni ükskord leidis väljapääsu ja siidile maandus.

Mitmed aastad tagasi kasvasid maal vanaema juures lillepeenras just sellised moonid. Igal aastal paelusid nad mind oma õitega. Ilusad, õrnad, haprad ja uhked. Ja samas nii kaduvad... Natukenegi suurem tuulehoog võis neilt osa nende ilust röövida. Maal olles võisin rahumeeli ainult trepil istuda ja neid kaarduvaid, nõtkeid varsi ja säravalt punaseid õisi vaadata. Toona sai tehtud visandeid ja hulgaliselt kaadreid ja isegi üks akvarell nendest kaunitaridest. Salli maalima asudes sai need jäädvustused üles otsitud ja meenutatud, meenutatud, meenutatud...

See, mis sinna salli peale sai, oli ühteaegu igatsus ja meenutus ja kummardus nendele moonidele ja nende ilule ja ühtlasi kummardus ka vanaemale…