Tulin pea paar tundi hiljem koju tagasi ja tõstsin endalegi potist süüa. Ma polnud veel eriti mekkidagi jõudnud, kui kallis juba teatas, et täitsa hea söök, ma ka võtsin. See oli küll täielik uudis ja ma jäin teda vist väga üllatusliku näoga vaatama. Hea, et ma veel sööki kurku ei tõmmanud ja köhima ei hakanud. No sekund hiljem ma muidugi mõistsin oma viga, kuid kallim oli mu kohmetust juba märganud ja omad järeldused teinud. Igal juhul hakkas ta kohe halba aimama ja uuris kahtlustavalt: "Mis on?" Kuna mu reaktsioon oli mind juba reetnud, siis polnud mingit mõtet enam ka tõde varjata. Ma olin söögiks teinud täna lambaliha. Arvestusega, et söön mina ja sööb poja. Kallim ju (vähemalt kodus) lambaliha ei söö. Vähemalt teadlikult mitte...
Ega see uudis kallimale muidugi meeltmööda olnud. Ja ta tunnistas ka, et oli seda süües isegi kahtlustanud. Võta nüüd kinni, kas see nii ka oli, kuigi eks tal ole ju minuga natuke kogemusi ka. On juhtunud, et ma talle alati ei räägi, mis kõik söögis on, sest tean, et muidu ta seda ei söö. Seekord aga polnud mul üldse plaaniski temaga trikitama hakata.
No comments:
Post a Comment