Nädalavahetusega tekkis meie külmkappi kaks hakkliha:
kalkuni oma ja talle oma. Esmaspäeva õhtuks olin ma ühest teinud kotletid ja
teine oli maitseainetega pandud seisma ja järgmist päeva ootama. Aga kumb neist
on nüüd lammas? See oli mu kallima esmaspäevaõhtune põhiprobleem. Tükk aega
üritas ta välja selgitada millega tegu. Kusjuures ta ei uskunud mu ausaid
vastuseid. Ikka ja jälle tuli ta sama küsimuse juurde tagasi. Lõpuks hakkas see
olukord mulle juba päris nalja tegema ja ma teatasin talle, et mina ei ütle
enam midagi ja homme õhtul saab ta selguse majja. Pika hambaga sõi ta
esmaspäeva õhtul siiski paar kotletti ära olles ilmselt üsna veendunud, et tegu
on lambalihaga (sest ainult kalkun see ju ei ole).
Ja nii nagu ma öelnud
olin, sai ta teisipäeval liharulle süües kohe aru, et esmaspäeva õhtul olid laual
siiski kalkuni hakklihast kotletid. Tema tubliduse ja arengu kinnituseks tuleb
siiski märkida, et talle tõstetud liharulli sõi ta kenasti ära, kuigi juurde ei
võtnud.Kuna olukord oli nii pinev, siis jäid pildid tegemata. Kes aga aimu tahab saada, mis meil laual oli, see vaadaku oktoobrikuu Oma Maitsest üle lambaliharullid aedubadega ja kreeka pere ahjuvormi retseptid.
No comments:
Post a Comment