Minu parishii

Vahel tundub, et mõnikord peab ka natuke vedama. Ja kui ma oleks tähelepanelikum olnud, siis oleks ehk veel paremini läinud. Aga jah. Seekord siis nii.

Phalaenopsis Parishii suutis minu hoolitsusele (või õigemini piisava hoolitsuse puudumisele) siiski õitsema minna ja avas meie tupsu kolmekuuseks saamise puhul oma ainukese õie ning tõi meie koju natuke kevade aimdust. Armas pisike õieke mõnusa, piibelehte meenutava, lõhnaga!

Märkasin ju juba varem, et mu pisike kavatseb õitsema minna. Hakkas kasvatama lausa kahte (!) õievart. Kasvatas ja kasvatas ja kõik tundus kena olevat. Siis hakkasid pungad paisuma, kuid oma ehmatuseks avastasin mingi hetk, et pungad kuivavad ära. Üks õievars kuivas ja ka teisega polnud just väga head lood. Avastasin liiga hilja, et aktiivsem päike oli niisutusnõu tilgatumaks kuivatanud. Ilmselt jäi ka kastmine vahepeal harvemaks ja nii ta suutiski lõpuks ainult, või õigemini siiski, ühe punga suureks kasvatada ja ühe õie avada. Ma avastasin liiga hilja, et see niiskuselemb oli minu polt rangele dieedile pandud - vähene kastmine ja kasin õhuniiskus.

1. aprill 2013 - ainuke allesjäänud pungake

10. aprill - avanenud õis

Minu parishii kasvab potis. Juuri kasvatab usinasti. Lehed, mis minu juures kasvanud, on olnud alamõõdulised (võrreldes kahe lehega, mis kasvanduses kasvanud). Kuid juured on olnud alati roheliste otstega ja kasvamisfaasis. Õnneks on ka uued lehed järjest pikkuses juurde visanud, kuigi jäävad endiselt vanadele veel korralikult alla. 

Oma pisikeses potis tahab küllaltki tihedat kastmist. Praegu, uues kodus, on tema koht lõunapoolse akna lähedal riiulis. Päike ei tohiks talle siin liiga tegema pääseda. Hetkel pole veel mingit uut niisutussüsteemi tema puhul kasutama hakanud. Vaatame, mis talve poole saab. Mõni mõte on, kuidas vajadusel üritada talle suuremat õhuniiskust pakkuda. Korteris kasvas hommikupäikeses varjutatud aknalaual teiste taimede vahel niisutuskasti peal. 

Ornithophora radicans

... tuntud ka kui Sigmatostalix radicans.

Üks pisikeste õitega küllaltki väike taim.

Tema lehed ei meenuta eriti orhideed, pigem rohututti. Eriti siis, kui bulbid näha ei ole. Vahepeal arvas ka mu kass, et tegemist ongi temale toodud rohelisega ja kippus seda pügama. Liigse kahju vältimiseks sai rakendatud ettevaatusabinõusid ja praegu, kui aias rohelist leidub, ei paku õnneks taimeke talle eriti huvi. Talve tulles pean ilmselt katsuma taime jälle kuskile teiste pottide vahele ära peita.

   

Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et ta kavatseb õitsema minna. Ma olin just mõelnud, et istutan ta ümber. Jagan kaheks ja panen ühe osa semi-hüdrosse ning teise tavalisse substraati. Kuidagi tuleb ju olemine talle mugavamaks teha. Aga avastanud õitevarte alged, jäi see mõte soiku. (Sellest ajast mul mingit pilti ei ole, sest mu oskused (või ka tehnika) pole nii head, et midagi nii kribu pildile püüda.) 

Praegu taime vaadates piinab mind ikkagi ümberistutamise soov. Potis on juuri vähe. Uued juured kasvavad pigem õhus.Uued bulbid on väiksemad kui vanad. Lisaks on uued lehed kohati ka väga kortsus. Oma arust ei ole ma teda üle kastnud, kuid see kastmine on olnud küllaltki kaootiline küll. Ma lohutan ennast sellega, et kui ta õitsema läheb, siis ehk polegi asi kõige hullem, kuigi eeskujulikust taimest on asi kaugel. Aga me areneme parema üksteise mõistmise suunas. Loodetavasti.  

1. august 2013 - nii väiksed õiepungad, et raske on pildile saada

9. august 2013 - esimesed õied

15. august 2013

24. august 2013 - rohkem õisi, kuid kõik õievarred pole veel õites

Natuke aimu õite suurusest

Esimene papu

Võttis see alles aega! Aga lõpuks on esimene paphiopedilum otsustanud minu juures õitsema minna:) Juhhuuu!!!

Tundub, et talle meeldib meie uues kodus. Siin on niiskem ja pealegi olen ma siin olnud ka usinam kastja. Temale meeldib kui substraat on ikka korralikumalt niiske. Sel kohal on paslik öelda aitäh Liinale/Lipelgale, kes kunagi oma blogisse pani pildi kastmist vajavast veenusekingast. Siis ma sain aru, et mina olin senini endi omi ikka rangel dieedil hoidnud. See oli valgustav hetk! Aitäh!

Võib öelda, et see oli peaaegu sama valgustav hetk, kui ma ükskord autoga sõites taipasin, et mulle korrutatud "Sujuvalt" tähendas seda, et sujuvalt tuleb üles lasta ka siduri pedaal mitte ainult sujuvalt gaasi vajutada. Blondiin noh! Või mida ma siin ikka enda vabanduseks oskan öelda. Pikad juhtmed ja rasedusjärgne mõistuse kadu... Laste saamine pidi teatavasti naiste ajule kehvasti mõjuma...

Aga minu papu meeldib mulle väga! Ma soetasin ta äraõitsenult ja nii ma ei teadnudki, mida oodata. Aga see, mis välja tuli on rohkem kui kena ja sobib mu maitsega vägagi kokku. Mulle meeldivad ta vuntsid või patsid (ma pole veel otsustanud, kas ta on mees- või naissoost). Need on lahedalt keerdus:) Ja tore on ka see, et mul on lootust näha veel mõnda õit. Ühe punga on ta küll ära kuivatanud, kuid järgmised (vähemalt kaks) tunduvad paremas seisukorras olevat. Nii et äkki on lootust veel mõnda pilti näha saada.

31. juuli 2013

3. august 2013

5. august 2013

9. august 2013

15. august 2013

24. august 2013

Brassolaeliacattleya Ports of Paradise "Glenervrie's green giant" 2013

Sel aastal otsustas kollakasroheline paradiis ennast varem ilmutada...

Esimesed õied avanesid juba mõned nädalad tagasi. Ilus kas pole :) 

Sel aastal siis kokku 6 õit kolmel varrel. Vartel siis vastavalt üks, kaks ja kolm õit.

Eelmisel aastal katsetasin tema peal risoomlõiget, mille tulemusena kasvatas ta eelmisel suvel ka kolm uut võrset (tegin 2 lõiget, ehk risoom saigi siis kolmeks jagatud). Õitsema läks nendest kaks, õisi oli siis kummalgi võrsel 2 ehk siis kokku 4. Üle-eelmisel aastal õitses ta ühel võrsel kahe õiega. Sel aastal aga kasvatas Paradiis 4 uut võrset, millest praegu õitsemas on siis 3. Neljas võrse (minu arust kõige tugevam ja suurem) ei ilmuta õitsema minemise märke. Vähemalt veel mitte. Aga no 6 õit on ikkagi väga uhke vaatepilt:)

Siiani on iga aastaga õite arv kasvanud: 2, 4, 6. Huvitav, kas järgmine aasta on ka rohkem? Jääme ootama:)

Kasvatamise koha pealt ei oskagi midagi erilist välja tuua. Mu emal on kindel graafik oma taimed 2x nädalas üle vaadata ja kasta. Talvel piirdub ta ühe kastmiskorraga ja teisel korral lihtsalt pritsib taimede juuri. Väetab ta neid ka regulaarselt. Õue pole Blc saanud. Kasvab õhtupäikeses. Tundub, et talle sobib.

Võõrad suled

Tegelikult need suled ju päris võõrad ka ei ole, sest tegu on mingil pisikesel määral siiski ka minu kasvandikega. Kuigi jah, need taimed on mu ema omad. Mina täidan nende puhul nö järelvaataja rolli: käin vaatamas, kommenteerimas, varustan vajaliku kraamiga ja vajadusel jagan õpetust. Aga põhitöö teeb ära ja tähelepanu ning hellust jagab neile ikkagi minu ema. 

Lillakas kuuking.

 Selle kuukinga sai mu ema paar aastat tagasi sünnipäevaks. Juurte seis ei olnud siis väga kiita ning ka lehtedel olid (ilmselt transpordist tulnud) kahjustused ja kohatise päikesepõletuse tundemärgid. Taime seis polnud kõige parem ja taim ise tekitas meis seetõttu ka teatavaid kõhklusi. Siiski sai ta ümber istutatud ja nö garantiini ehk teistest eraldi aknale paigutatud. Istutamise käigus said koledad juured eemaldatud, kaneelitatud ning taim endale uue poti koos uue sisuga. Võib-olla tajus taim meie segaseid tundeid seoses temaga ning tahtis ennast seetõttu igati tõestada ja asus seetõttu ilusti uusi juuri, lehti kasvatama. Uued lehed kasvasid ilusad, võimsad ja mis peamine - ilma plekkideta. Uued juured ajasid hoogsalt potis ja väljapool seda oma rada. Taim kosus ja kohanes ema juures kenasti.

Vaade õitekobarale ühelt poolt.

Nüüd on ta pea terve suve õitsenud (ja see õitsemine veel jätkub) ja kandnud sellist uhket õitekobarat. 20 õit küllaltki tihedalt koos, mis jätab mulje, et tegu oleks justkui kimbuga mitte õisikuga. Lisaks on õied üksikult võttes suuremad kui taime saades. Igati kena õitsemine, kas pole!

Õied on tihedalt koos.

Vaade õitekobarale teiselt poolt.

2012 aasta esimesed õied.

Kaks aastat tagasi sai ühistellimusega Nardottost soetatud Brassolaeliacattleya Ports of Paradise "Glenervrie's green giant" ja kohe kindla eesmärgiga see mu emale sünnipäevaks kinkida. Peale kohale jõudmist sai ka tema suuremasse potti uude substraati istutatud. (Kui ma õigesti mäletan, siis selle moodustab peamiselt küllaltki suuretükiline männikoor.) Eelmisel aastal ajas ta ühe uue võrse ja õitses sellelt 2 õiega. Sellel aastal sai temast mu katse-eksemplar (loomulikult ema nõusolekul) ja ma otsustasin rohkemate võrsete saamiseks potis olevat pikka võrsete rida jupitada. (Eeldatavalt võiksid vanad võrsed uinunud pungadest ajada uue võrse ja taim kasvatada ühe suvega rohkem kui ühe võrse ehk siis ka rikkalikumalt õitseda.) Tegin kaks lõiget ehk sain 3 juppi, millest igale jäi vähemalt 3-4 võrset.  (Jupitamine tähendab seda, et lõikasin lihtsalt võrsete vahelise ühenduskoha oksatangidega läbi. Lõikekohtade vahele puistasin kaneeli. Midagi muud ei puutunud.)

Siit tulevad õied.

Selle taime jupitamine andis tulemuseks 3 uut võrset (ehk eelmise aastaga võrreldes +2). Kaks neist lähevad kindlasti ka õitsema.

Kõige noorem võrse.

Kolmanda (kõige vanemate võrsete kasvandiku) puhul ei ole veel aru saada, kas sealt õisi ka tuleb. Kahtlen selles, kuna tavapärase ühe lehe asemel on tal varre tipus kaks lehte. Aga eks elame ja näeme. Tema alustas oma kasvamist kolmest ka kõige hiljem. Me lootsime, et kahe varre õied on mingi hetk ka samaaegselt lahti, kuid kahjuks jõudis esimene siiski enne teist ära õitseda. Seega korraga on õisi sama palju kui eelmine aastagi (2 ja 2), kuid kokkuvõtvalt rohkem. 

Taim tervikuna.

Tõsi, see taime jupitamine on siiski taime nõrgestanud ja selle aasta õied ei ole nii suured kui eelmine aasta. Kuid kõik uued võrsed ajavad ju omad juured ja järgmine aasta peaks tulemus olema veelgi parem:) 

NB! Eelmise aasta õitsemise pilte näeb siit.

Maalitud orhideed

Mõnda pilti nähes tekib kohe tunne ja teadmine, et tahan seda proovida maalida. 

Nii juhtus ka kahe orhidee pildi puhul, kui kohe tekkisid nii soov kui ka mõte, kuidas võiks need siidile kanda. 

Aega läks, aga lõpuks said ideed realiseeritud ning lõpptulemused on siis sellised:

Igaks juhuks juurde ei pane, millega täpsemalt tegu, sest eelkõige on tegemist ikkagi minu loominguga paari pildi põhjal mitte konkreetse taime/pildi ülesjoonistamisega. Kui keegi tuvastada suudab, siis on tore :)

Mõlemal juhul tegi 90x90 siidrätikutega. Maalitud batika tehnikas auruga kinnitatavate siidivärvidega. 

Suvine kee

Eht minulik. Kas pole?

Rohelist on küll natuke vähe aga kasutasin ära kõige rohelisemad kivid, mis leidsin ja siia sobisid.

Kee sai meisterdatud suve algul Vanaturu kalliskivide õpitoas. 

Mulle väga meeldis, et erinevate kivide valik oli nii suur ja kohapeal sai kokku panna just sellise ehte nagu ise soovisid. 

Koju ei ostaks ilmselt kunagi nii suures valikus selliseid kallemaid kive.

Kees on kasutatud järgmisi kive:

ümar sinine - ahhaatkristall

sinine tahk - imperiaaljaspis

roheline kvarts

kollane - tsitriin

väike tahuline - cherry kvarts

väike ümar - fluoriit

pruun laavakivi