Soolame siidi

Katsetasin hiljuti, kuidas on soolata siidi ehk siis kasutasin siidimaalis esimesi (ja kindlasti mitte viimaseid) kordi soolakrunti. Oli kindlasti kohe teistmoodi tegemine kui kuuma vahaga mässamine. Mis siis teistmoodi oli?

• Kindlasti kiirem maalimise variant. Tuleb ainult oodata, et krunt siidil ära kuivaks ja siis võid maalima asuda. Ei mingit motiiv haaval maalimist ja ootamist ja vahatamist. 
• Värv ei sula mööda siidi vaid iga pintslitõmme jääb näha konkreetse joonena. Päris huvitav ja teistmoodi kogemus peale värvide sulatamist ja akvarellitamist, mida tavaliselt kasutan. Harjumatu ka esialgu. Kuigi omamoodi mõnus ka.
• Võimaldab teha peeneid jooniseid (mille katsetamiseni mina veel seekord ei jõudnud).
• Soolakrunt ise jätab ka teatud efekti. Vähemalt minul tekkis kruntimise tulmusena siidile ka pisikesi soolakristalle, mis omakorda värvi natuke sulatasid ja jätsid kohati natuke täpilise mulje.

Need siis minu esialgsed avastused. Peas käivad juba mõtted, mida, kuidas veel proovida/teha võiks. Tahaks jõuda ka selleni, et ühel maalil kasutada koos nii soolakrunti kui ka vaha.

Siin mõned pildid esimesest soolamisest:

Pusserdise pluusid

Minu meelest peavad ühe tegusa ja rõõmsameelse lapse pluusid olema ka rõõmsad. Valge on hirmus ilus ja hirmus tore, aga kahjuks ka hirmus määrduv. Eriti kui olla selline äge pusserdis nagu minu tegelane on. Nii saigi ette võetud minu poolt üks suurem pusserdamine. Algul niidi ja nõelaga. Pärast veeprotseduurid värvipotis ja valmis nad saigi: pusserdatud pusserdise pluusid.

Sügislehed

Sügis on tasahilju terekätt ulatamas talvele. Puud on paljad ja maagi vahel hommikuti valge. Ilusaid kirevaid lehti võib nüüd ainult postkastist leida ja needki kuulutavad juba jõuluaja algust.
Minu sügislehed aga meenutavad neid ilusaid, värvilisi aegu, mil oli veel mõnusalt soe ja päikeses särasid kaunilt kõigi puude kirjud kuued. Siin ta on sügislehtede sall.

Kampsun väiksele mehele

Vahepeal olen natuke ka vardaid keerutanud ja siin ta nüüd on: väike kampsun väiksele mehele. Lõng Novita Tico tico (kulu 165g), vardad 2,5. Kuna ma ei viitsinud ainult labases koes kampsunit teha (see tundus nii igav), siis sai väike muster ka sisse. Natuke trikitamist nõudis ka lõnga värvijooksude kokkuajamine, sest ma tahtsin et varrukad oleksid ikka ühtemoodi ja kaeluse kõrvalt ühtemoodi jne.
Kampsuni lõng pole nii erk nagu piltidele jäi. Selle pildistamise värgi pean tõsiselt ette võtma.

Tükike Hawaid

Üks ilus roheline õitseja minu „aiast“: Blc Hawaiian Passion. Minu juures kasvanud viimased 4 aastat ja  neist kolmel viimasel mind ka õitega rõõmustanud. Õite arv jäänud ikka sinna 3 ringi. Lõhnab päris meeldivalt ja delikaatselt. Istutatud küllaltki suuretükilisse kooresubstraati. Vett saab vastavalt vajadusele, kas kiiruputuse (mingil juhul ei vetita, max paar minutit), läbikastmise või pritsiga. Vahel saab ka väetisevett (peale kastmist väetiseveega kastes). Kasvab aknalaual, kus palju valgust ja suveti on tugeva (hommiku ja lõuna) päikese eest ka natuke varjutatud.  

Lammas siin või lammas seal

Nädala algul oli meie kodus tunda teatavat ärevust. Nimelt rippus jälle õhus küsimus „kas on lammas?“.

Nädalavahetusega tekkis meie külmkappi kaks hakkliha: kalkuni oma ja talle oma. Esmaspäeva õhtuks olin ma ühest teinud kotletid ja teine oli maitseainetega pandud seisma ja järgmist päeva ootama. Aga kumb neist on nüüd lammas? See oli mu kallima esmaspäevaõhtune põhiprobleem. Tükk aega üritas ta välja selgitada millega tegu. Kusjuures ta ei uskunud mu ausaid vastuseid. Ikka ja jälle tuli ta sama küsimuse juurde tagasi. Lõpuks hakkas see olukord mulle juba päris nalja tegema ja ma teatasin talle, et mina ei ütle enam midagi ja homme õhtul saab ta selguse majja. Pika hambaga sõi ta esmaspäeva õhtul siiski paar kotletti ära olles ilmselt üsna veendunud, et tegu on lambalihaga (sest ainult kalkun see ju ei ole).

Ja nii nagu ma öelnud olin, sai ta teisipäeval liharulle süües kohe aru, et esmaspäeva õhtul olid laual siiski kalkuni hakklihast kotletid. Tema tubliduse ja arengu kinnituseks tuleb siiski märkida, et talle tõstetud liharulli sõi ta kenasti ära, kuigi juurde ei võtnud.

Kuna olukord oli nii pinev, siis jäid pildid tegemata. Kes aga aimu tahab saada, mis meil laual oli, see vaadaku oktoobrikuu Oma Maitsest üle lambaliharullid aedubadega ja kreeka pere ahjuvormi retseptid.

Tubli tänaja

Üks tubli õitseja veel. Sellel suvel juba viiendat korda õitsemas ja kolmandat korda kahe õievarrega! Õied muidu küllaltki pisikesed. Vast nii umbes minu näpuotsa suurused aga kobaras koos. Uusi bulbe ta minu juures kasvatanud ei ole. Ainult õitsenud ja jälle õitsenud. Ma ei tea, millega ma tema tubliduse küll ära olen teeninud… Kuigi jah, tegelikult vist tean. Tema ümberistutamisel oli poja väga ametis ja tahtis ise kõike teha. Nii oli minu mureks taime potis paigal hoida ja potti keerata ja vaadata, et poja oma koorepuru kühveldamisega liiga hoogu ei satu. Põhitöö tegi väikene mees ära. Istutusprotsessi lõpus sai siis taimele sõnad peale loetud, et ta ikka ilusti õitseks ja kasvaks. Eks ta nüüd pojale tänutäheks õitsebki :)

Ahjaa! Taimeks siis Cirrhopetalum guttulatum. Soetatud eelmise aasta lõpus Stockelbusch-Orchideen.com-ist.