Tegelikult ei julge ma öelda, et olen nüüd selle kaunitari taltsutanud. Ei saa veel kindel olla. Ühekordne õitsemine ei näita veel midagi. Oleks juba mitmes õitsemine minu juures, siis ehk võiks juba kergemalt hingata ja öelda, et oleme ühise keele leidnud, üksteisega kohanenud, üksteist taltsutanud, sobime omavahel ja mõistame üksteist...
Ei, praegu seda kõike veel öelda ei julge.
Aga nende õite üle olen õnnelik küll!
Et siis tegu minu Sedirea japonicaga. Saabus minu juurde 2010 aasta aprillis Nardottost. Kasvas esialgu potis tavalises substraadis. Oli rõõmus ja rõõsa. Kasvatas juuri ja lehti aga ei õitsenud. Ei õitsenud riiulil kasvades. Ei õitsenud aknalaual kasvades. Midagi jäi puudu... Või vastupidi oli üle. Orhideefoorumist (rahu ta põrmule!) sain teada, et tahab talvel natuke jahedamat ja vähem kastmist. Proovisin neid juhiseid järgida, kuid ka see ei aidanud.
Ja siis eelmisel aastal nägin kellegi (vabandust! enam ei mäleta kelle taimega tegu oli) taime, mis kasvas semi-hüdros ja õitses kenasti. No ja peale seda, kolisin oma taime ka semi-hüdrosse. Uueks koduks sai suurem (üle 0,5l) õlletops. (Suuri õlletopse on mitmes mõõdus. On neid, mis suht täpselt 0,5l ja neid, millel 0,5l märk on ca 1,5cm allpool topsi äärt. Ehk need siis on natuke kõrgemad ja suuremale taimele semi-hüdroks mu meelest natuke paremad.) Sisuks sai kergkruus. Taime asukohaks sai lõunapoolne aken, kus meie halva suusailma korral üksikutel kordadel temperatuur ka 12 C kandis ära käis. Kuid need korrad olid üksikud erandid. Püsivalt oli temperatuur ikkagi seal 18C kandis. Õhuniiskus ka kohati päris kõrge. Vahepeal eriti ei kastnud (lasin veel alt ära kaduda). Siis aga avastasin õievarre ja hakkasin hoogsamalt kastma ja natuke väetama ka. Ikka tasa ja targu.
Ja lõpuks need õied tulidki.
Semi-hüdrosse kolides (15.05.2014) oli taim sellises seisus:
Taim sai pildistatud ühelt ja siis teiselt poolt. Lehti oli, juuri oli, aga midagi jäi ikkagi puudu, sest õisi ta ei näidanud.
Õievars kasvab (29.12.2014):
Esimesed õied avanevad (12.01.2015):
Juba rohkem õisi lahti (22.01.2015):
Piltide pealt siis ka ilusti näha, et peale semi-hüdrosse istutamist kaotas taim mõned lehed ehk leherosett enam nii võimas pole. Potis on ka mõned juured otsad andnud. Kuid see on normaalne, sest kõik juured ei kohastu uue (niiskema) elukeskkonnaga. Poti keskel paistab vetikat, kuid sellest ma ennast häirida ei lase. Minu meelest taim ka mitte. Allpool pole seepärast vetikat, et ta seisab otsapidi sellesama oranži lillepoti sees, mille peal ma teda pildistasin ja valgus alla ei paista.
Õitsemine kestis pea 2 kuud ja õisi oli 10. Võibolla oleks ta isegi kauem õitsenud, kuid mu kõige noorem näitas tema suhtes üles natuke liiga suurt huvi ja taim sai natuke räsida. See on lihtsalt uskumatu, kui kiiresti ja täpselt suudavad pisikesed end liigutada, kui midagi ihaldusväärset ja huvitavat märkavad. Näitasin pisikesele ilusaid õisi ja tema tegi kiire liigutuse ja püüdis paar viimast neist hoopis oma pihku.
Õnneks on sedirea ise tunduvalt viisakam ja paremini kasvatatud tegelane. Teised kasvatajad on ikka kirjutanud ka tema aroomist, aga meie oma oli nii viisakas, et oma parfüümi ta laiali ei pillanud. Kui oleks ikka aroomitsema hakanud, siis oleks ta pagendusse ka saadetud, sest mõned on meil siin lõhnade suhtes natuke tundlikud ja ma pole kindel, kas ma isegi oleks suutnud seda välja kannatada. (Mäletan veel seda lapsepõlve juhtumit, kus aknal olnud hüatsindi aroom mul südame pahaks ajas.) No eks teda sai muidugi ka hoiatatud, et liigne agarus lõhnade lainel võib kaasa tuua teatud tagajärgi. Ju ta sai mu jutust aru ja hoidis end tagasi. Kui teda kastsin, siis nina juures oli lõhna tunda küll, kuid ilmselt siiski tänu aknapealsele jahedusele, polnud toas eriti midagi tunda. Läks hästi, keegi ei tundnud end häirituna. Ja nüüd, kui õitsemine on läbi, on sedirea pühendunud uue lehe kasvatamisele. Sellega tegi ta vaikselt algust juba poole õitsemise peal ja tänaseks on leht juba peaaegu täismõõduline.
