Kunagi teatas sõbranna
Anne, et minu juures vannitoas on lepatriinu lõhn. Et tema on sellist lõhna
lapsest saadik nimetanud just nii. Kurbusega tuleb tunnistada, et ma tol hetkel
ei adunud, mis lõhna ta silmas pidas. Minu jaoks ei olnud seal vannitoas mingit
aroomi. Ei head, ega halba. Lihtsalt lõhnatu koht.
Olgu, ma tean, kuidas
lõhnab lutikas. Aga lepatriinu? Ausalt öeldes pole ma kunagi isegi selle peale
tulnud, et lepatriinul üldse võiks lõhn olla. Ja hoolimata sellest, et ma ei
tea, kuidas lõhnab lepatriinu, mõtlen ma aeg-ajalt vannitoas olles ikka, et ei
tea, kas täna tunneks Anne siin jälle lepatriinu lõhna? Selles mõttes on
minu jaoks peidus midagi sooja ja salapärast.
Nii ma loodan, et seda
lõhna aeg-ajalt ikka meie juures heljub ja osa selle lõhna salapärast ja
soojusest on jõudnud ka siia, lepatriinudega rätiku peale.
No comments:
Post a Comment