Metsas

Peale jaanipäeva tuleb metsa minna. Seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks - pakuvad õiteilu meie kohalikud orhideed ehk käpalised. Teiseks - võib peale jaanipäeva juba kohata esimesi puravikke.

Nii oli minu metsas käigul sedakorda kaks eesmärki. Näha kohalikke käpalisi (eelkõige tahtsin pruunikat pesajuurt kohata, aga seekord me temaga ei kohtunud) ja äkki leida ka mõned seened. Tõsi, seente leidmisele ma küll väga ei panustanud, aga igaks juhuks sai nuga ikka kaasa võetud. Ometigi olid just puravikud need, mis meid esmalt tervitasid.

 

Tegelikult olid esimesed ikkagi ööviiulid, aga kuna neid on meie metsades juba vägagi palju, siis see enam üllatuma ja hõiskama ei pane. Kuigi ilusad on nad ikkagi.










Soises metsatukas ootasid meid aga ees järgmised kaunitarid. Nende õisikuid oli metsaalune täis. Kahjuks pole ma senini suutnud neid täpselt määrata. Kahtlustan Balti sõrmkäppa aga kindel ei ole.  

Selle retke lõpetasime kukeseente noppimisega. Puravikele lisaks saime ka paar peotäit pisikesi kukeseeni. Tavaliselt on nad meie metsas väga hilised, kuid seekord oli neid üllatavalt palju ja üllatavalt vara. Õhtu lõpetasime selle aasta esimese seenekastmega.