Nii oli minu metsas käigul sedakorda kaks eesmärki. Näha kohalikke käpalisi (eelkõige tahtsin pruunikat pesajuurt kohata, aga seekord me temaga ei kohtunud) ja äkki leida ka mõned seened. Tõsi, seente leidmisele ma küll väga ei panustanud, aga igaks juhuks sai nuga ikka kaasa võetud. Ometigi olid just puravikud need, mis meid esmalt tervitasid.
Tegelikult olid esimesed ikkagi ööviiulid, aga kuna neid on meie metsades juba vägagi palju, siis see enam üllatuma ja hõiskama ei pane. Kuigi ilusad on nad ikkagi.
Soises metsatukas ootasid meid aga ees järgmised kaunitarid. Nende õisikuid oli metsaalune täis. Kahjuks pole ma senini suutnud neid täpselt määrata. Kahtlustan Balti sõrmkäppa aga kindel ei ole.
