Minu parishii

Vahel tundub, et mõnikord peab ka natuke vedama. Ja kui ma oleks tähelepanelikum olnud, siis oleks ehk veel paremini läinud. Aga jah. Seekord siis nii.

Phalaenopsis Parishii suutis minu hoolitsusele (või õigemini piisava hoolitsuse puudumisele) siiski õitsema minna ja avas meie tupsu kolmekuuseks saamise puhul oma ainukese õie ning tõi meie koju natuke kevade aimdust. Armas pisike õieke mõnusa, piibelehte meenutava, lõhnaga!

Märkasin ju juba varem, et mu pisike kavatseb õitsema minna. Hakkas kasvatama lausa kahte (!) õievart. Kasvatas ja kasvatas ja kõik tundus kena olevat. Siis hakkasid pungad paisuma, kuid oma ehmatuseks avastasin mingi hetk, et pungad kuivavad ära. Üks õievars kuivas ja ka teisega polnud just väga head lood. Avastasin liiga hilja, et aktiivsem päike oli niisutusnõu tilgatumaks kuivatanud. Ilmselt jäi ka kastmine vahepeal harvemaks ja nii ta suutiski lõpuks ainult, või õigemini siiski, ühe punga suureks kasvatada ja ühe õie avada. Ma avastasin liiga hilja, et see niiskuselemb oli minu polt rangele dieedile pandud - vähene kastmine ja kasin õhuniiskus.

1. aprill 2013 - ainuke allesjäänud pungake

10. aprill - avanenud õis

Minu parishii kasvab potis. Juuri kasvatab usinasti. Lehed, mis minu juures kasvanud, on olnud alamõõdulised (võrreldes kahe lehega, mis kasvanduses kasvanud). Kuid juured on olnud alati roheliste otstega ja kasvamisfaasis. Õnneks on ka uued lehed järjest pikkuses juurde visanud, kuigi jäävad endiselt vanadele veel korralikult alla. 

Oma pisikeses potis tahab küllaltki tihedat kastmist. Praegu, uues kodus, on tema koht lõunapoolse akna lähedal riiulis. Päike ei tohiks talle siin liiga tegema pääseda. Hetkel pole veel mingit uut niisutussüsteemi tema puhul kasutama hakanud. Vaatame, mis talve poole saab. Mõni mõte on, kuidas vajadusel üritada talle suuremat õhuniiskust pakkuda. Korteris kasvas hommikupäikeses varjutatud aknalaual teiste taimede vahel niisutuskasti peal.